Toronto mulgid saatsid peoga oma seltsi laiali

Jaak Pihlakule annab lipu Villi Mandra, tseremoonial osalevad Helgi Sooaru, Jaan Vares, Johannes Vihma, Helju Salumets ja Paul Rabisson. Praegu on lipp leidnud oma koha Viljandi muuseumis ja kõik huvilised võivad seda näha. Foto: Kerly Ilves

Septembri viimasel pühapäeval tähistas Toronto mulkide selts sealse Eesti maja suures saalis pidulikult oma aastapäeva. Ühtlasi oli see suurejooneline üritus seltsi viimane ettevõtmine — otsustati, et 35. tegutsemisaasta jääb ka viimaseks.

Õhtut juhtis Helgi Sooaru, ettekande pidasid seltsi asutajaliige ja kauaaegne vanem Johannes Vihma ning peokutse saanud Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Temale anti kodumaale toomiseks kaasa seltsi lipp ja pitsat, mis leiavad koha muuseumis. Lõpusõnad ütles seltsi praegune vanem Helju Salumets.

1977. aastal tegutsema hakanud ainsa välismaise mulkide seltsi 13 asutajaliikmest oli lõpetamisel kohal kolm: Villi Mandra, Jaan Vares ja Johannes Vihma. Tulnud oli ka seltsi auliige Roman Toi.

Kanada eestlaste nädalalehe «Eesti Elu» veebiküljelt võib lugeda Eerik Purje meeleolukat ülevaadet mulkide lõpupeost, pildigalerii on aga nii rikkalik, et seda vaadates tekib tunne, nagu oleksid ise kohal olnud.

Mulkide seltsi tegevuse lõpetamise puhul andis «Sakalale» intervjuu selle viimane vanem Helju Salumets.

Helju Salumets, teie ise küll otse asutajate hulgas ei olnud, aga kindlasti teate, miks selts kokku kutsuti.

Mulkide selts Torontos asutati 1977. aasta 21. septembril, seega 35 aastat tagasi. Mõte oli oma kandi inimestega kokku saada ja mälestusi elus hoida. Mulkide suhtlus sai alguse rohkem koolide pinnalt, meie hulgas oli palju Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi ja Viljandimaa Poeglaste Gümnaasiumi endisi õpilasi, kellega oli hea kokku saada.

Liikmeid oli algul umbes 150 või pisut rohkemgi, nüüd on meid järele jäänud ainult peotäis.

Mida te seltsis tegite?

Peamine oli tuletada meelde kodukohti, oma kandi suurmehi. Tähistasime mulgi soost kirjanike, kunstnike, riigimeeste ja teiste väljapaistvate inimeste sünnipäevi. Pikka aega vedas seltsi tööd Johannes Vihma, mina olin selles ametis viis viimast aastat.

Kui tavaliselt oleme lihtsalt eestlased, siis seltsi koosolekule minnes olime kõik mulgid. Oli ka neid pagulasi, kes olid maakondlike seltside vastu ja ütlesid meid kritiseerides, et paneme inimesi otsekui karpidesse.

Meie soov oli alal hoida mulgi vaimu ja isamaa-armastust, mille olime kodust kaasa võtnud. Isamaa-armastus kestab surmani.

Ja nüüd otsustasite lõpetada.

Meid, mulke, ei ole Torontos enam kuigi palju, pooled juhatuse liikmed on juba vanadekodus ja keeruline on midagi korraldada.

Ma olen tundeline inimene, aga ei saa öelda, et mul oleks laialiminekust väga kahju. Lõpupidu oli ilus: ilusad sõnavõtud, kontsert ja ilm. Me ei ole enam suured tegijad. Tänu taevale, et see kõik nii hästi läks ja me tegutsesime 35 aastat, aga igal asjal on oma aeg.

Meie inimesed tulevad ikka kokku, aga mitteametlikult.

Jaak Pihlak tõi Viljandisse seltsi lipu. See oli sümboolne ja liigutav, et lipu, mille kunagi mulkidele kinkis Linda Kirs, saatsid kodumaale tagasi tema tütred Helju Salumets ja Helgi Sooaru.

Jaak Pihlak lubas, et paneb selle muuseumis välja. Eks juba lipu kinkimise ajal olnud me emaga ühe ree peal ja nii räägitigi, et mamma Kirs koos kahe tütrega kinkis seltsile lipu.

Disaini tegi Johannes Vihma. Seal on kaks viljapead — üks sümboliseerib välis-, teine kodueestlasi, nende all väike põllulill, mis meid ühendab.

Pitsati saatsime ka Viljandisse.

Kas teised seltsid veel tegutsevad?

Järgmisel kevadel aprillikuus tähistavad virulased 40. aastapäeva. Ja vist ka lõpetavad.

Saarlasi oli kunagi kõige rohkem, nad ei mahtunud ühte saali, aga nüüd nad enam ei tegutse. Hiidlased on praegu ainukesed, kes ei plaani veel lõpetada.