Viljandlased käisid Lapimaal kullaliiva pesemas

Lapimaa loodus on kidur, aga mägederohke ning pakub sügisel imelisi vaateid ja värvikombinatsioone. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Läinud kuul Viljandi vaegkuuljate ühingu korraldatud reisilt Soome Lapimaale jäid osalejatele meelde eriliste värvikombinatsioonidega loodus ning kullaliiva sõelumine.

Ühe reisil osalenu, «Sakala» fotograafi Peeter Kümmeli sõnutsi oli see nagu minek muinasmaale: mida põhja poole, seda hallimaks ja väiksemaks muutusid puud.

Grupijuht Erika Kiviloo ütlemist mööda on loodus tundras küll kidur, kuid üllatab värvikombinatsioonidega, mida Eestis ei näe. «Uskumatu, kui palju kollaseid ja rohelisi toone on sealsete puude lehtedel, aga punaseks need ei värvu,» kirjeldas ta.

Lummust lisasid vabalt ringi luusivad põhjapõdrad. «Mõne sõnul olid nood küll arvatust väiksemad — ei olnudki mammuti mõõtu,» lausus Kiviloo naerdes.

Elamusi pakkusid ka kohtumine trummi põristava šamaanirõivais Arjaga ning käik Rovaniemi arktikamuuseumi ja polaarjoonele.

Kohtumine jõuluvanaga

Lapimaal ei saa üle ega ümber jõuluvanast. Nii jõudis ka Viljandi seltskond Jõuluvanamaa  kontorisse. «Viljandi ühendkoor laulis jõuluvanale aisakella laulu, mille peale taat muheles, silitas päid ja lausus häid sõnu,» meenutas Peeter Kümmel.

Jõuluvana postkontorist lähetati kodustele jõulukaarte. Head soovid sai teele läkitada kohe või jätta õiget aega ehk jõulusid ootama. «Nii mõnigi saatis koju SMS-i, pärides lapselaste täpset postiaadressi,» ütles Erika Kiviloo.

Reisi krooniks oli külaskäik Tankavaara kullapesijate hollywoodlikku külakesse. See on mälestus sadakonna aasta tagusest ajast, mil Lapi põhjaosas avastati kulda ning õnnekütid tundrasse tormasid. Enne kui paik rohkem kui 30 aastat tagasi külalistele avati, oli Tauno Virtase nimeline mees leidnud sealt 183 grammi kaaluva kullatüki.

Suurim turisti leitud kulla-aare on olnud 39,6-grammine. Selle õnnelik leidja oli 11-aastane koolipoiss. Räägitakse, et kullatüki eest saadud rahaga ostis ta endale mopeedi.

Tankavaaras on 1977. aastast peetud kullauhtmise maailmameistrivõistlusi ja Soome meistrivõistlusi. Ka nende ajal on juhtunud mitmekümne­grammiseid kullaleide.

Kullapesijate ränkraske elu

Tankavaara kullamuuseum tutvustab kogu maailma kullakaevandusi ning näitab sõnas ja pildis kullaotsijate värvikat elu koos traagiliste läbikukkumiste ja õnnelike rikastumistega. «Kullapesijate elu oli omal ajal ränkraske — kõva tervisega mehed ja naised pidid olema,» leidis nähtut kommenteerides Peeter Kümmel.

Ka turist saab mõõduka tasu eest pannil kulda pesta ja rõõmustada hiljem kleeplindil särava mikroskoopilise täpikese üle.

«Kullaliiva pesemine oli lapsemeelne ja loominguline vees solberdamine,» rääkis Erika Kiviloo. «Algul keegi ei uskunud, et liivast tõepoolest kulda leiab, aga mõne väikse tera sai igaüks.»

Kui profid saavad panni raputamisega hakkama minuti jooksul, siis viljandlastel kulus selleks pool tundi — nad lihtsalt raputasid väga ettevaatlikult, et kuld kogemata üle ääre ei lipsaks.

Õnnetoov ametüst

Omaette elamus oli Peeter Kümmeli sõnutsi külaskäik Sodankylä lähistel asuvasse Lampivaara ametüstikaevandusse. Seal rääkis giid ametüstikristallide maagilisest jõust ning igaüks sai kartulikonksu meenutava riistaga välja kaevata peopesasuuruse kivikese. Erika Kiviloo jutustas, et mäel suurte kaljulahmakate vahel väikese kirkaga raiudes ei paistnud algul ainsatki vääriskivi. See-eest Peeter Kümmel oli kavalam: ta haaras kohe suure kirka ning leidis kivikesed kiiresti.

Poolvääriskiviks peetav ametüst on kvartsi läbipaistev, lillaka varjundiga teisend. Ametüsti teatakse ka kui kultusekivi, mis rahustab ja tervendab. Lampivaaras kaevandatakse ametüsti sõrmuste, kaelaehete, rinnanõelte ja muude suveniiride valmistamiseks, et need ohtrate legendide saatel turistidele maha müüa.