Soovitusi kasvatuseks: tomat vajab soojust ja õhku

Varsti lähevad Kroonilohu talu tomatitaimed kasvumajast komposti ning kogu hoonet ootab ees desinfitseerimine, vabanemaks haigusetekitajatest ja kahjuritest. «Käin hoone pritsiga läbi ja koorin freesturba pealmise kihi maha,» selgitab Kalju Siil.

Üht mullakihti tasub peremehe sõnutsi kasvuhoones hoida kaks-kolm aastat, seejärel on mõistlik see paarikümne sentimeetri ulatuses vahetada. Kui seda ei tehta, koguneb mulda palju haigusetekitajaid ning nendega on keeruline võidelda.

Väikekasvuhoonete omanikel on kõige hõlpsam ehitist lihtsalt edasi tõsta. Selleks et taimed oleksid tugevamad ja tõbedele vastupidavamad, soovitab Kalju Siil kasutada ka elavat vedelväetist Allgrow.

Igal aastal on Kalju Siil tellinud Hollandist spetsiaalse kimalasepere. «Nad elavad kolm kuud, siis hukkuvad. Koolitatud kimalastele on toit kaasa pandud ning neid on õpetatud kollase värvi ja tomati peale kohale lendama. Isegi kui inimesel on midagi kollast, lendavad nad peale, aga kurjad ei ole,» naerab Siil.

Tänu nendele saab ta kvaliteetsema ja suurema saagi. Isetolmlemise puhul on tulemus kehvem ning Eesti mesilased ja kimalased ei taha tomatit tolmeldada.

Veel rõhutab Siil seda, et kasvuhoones, kus kasvab tomat, ei tohi olla liiga niiske. «Kui öökülma ei ole, tasub hoida luugid ja aknad avatud,» soovitab ta. Suure niiskuse korral, iseäranis kilekasvuhoonetes, tilgub vesi taimedele ja viljadele ning haigused hakkavad levima.

«Kasta on mõistlik hommikul, et pinnas õhtuks kuivaks. Tavaliselt tulevad inimesed õhtul töölt ja kastavad siis. Paraku ei ole hea, kui õhuniiskus ööseks kõrgeks jääb. Minu automaatsed süsteemid on nii tehtud, et kastavad kella 9—15-ni,» räägib Siil.

Koduses kasvuhoones on tema sõnutsi mõistlik kasta tomatit jahedal ajal üks kord ja palavate ilmadega kaks või kolm korda nädalas. Seda soovitab ta teha nii, et muld niiskuks 20—25 sentimeetri sügavuseni. Järgmisel päeval, kui pealmine kiht on kuivanud, rohitakse ja kobestatakse.

Seemnemaailm.ee andmetel armastab tomat soojust. Taimede arenguks on vaja, et temperatuur oleks päeval 20—25 ja öösel 16—18 kraadi. Korralikuks viljumiseks ei tohi see langeda alla 13 ega tõusta üle 32 kraadi.

Kuumus muudab tomati õietolmu steriilseks, õied kukuvad maha ja vilju ei moodustu. Kui temperatuur on lühikest aega 1—3 kraadi, elab taim selle üle.

Tomatid vajavad valgust. Hämaras venivad taimed välja, lehed muutuvad heleroheliseks, lülid pikenevad ja esimene õievars moodustub hilja. Selline taim pole kuigi elujõuline. Halbades valgustingimustes, kui tomatid on kasvuhoones tihedalt istutatud või puude varjus, suureneb õiekobarate vahel lehtede arv ja vilju peaaegu ei moodustugi.

Optimaalne niiskus on 60—70 protsenti. Kilekasvuhoones tõuseb see tihti 80—90-ni. Siis muutub õietolm kleepuvaks ega satu emakale ja õis kukub maha. Pahatihti juhtub seda harrastuskasvatajatel: neil kasvab kilekasvuhoones tomatimets, millel on ainult mõni vili.

Et vilju tuleks piisavalt, vajab tomat rammu. Sügisel antakse mullale 8—10 kg/m² fosfor- ja kaaliväetist. Mineraalväetist võib lisada ka kevadel mulda ette valmistades.

Lämmastikväetist antakse vajaduse korral kasvuajal. Kuiv väetis puistatakse mullale ja seejärel kastetakse. Rammutatakse 15—20-päevaste vahedega (25—30 g ammoonium-, 40 g superfosfaati, 30 g kaaliväetist lahustatuna 10 l vees / 4—5 m²). Tuleb arvestada, et lämmastiku üleküllus kasvatab rohelist massi ja saagikus väheneb.