Kolmapäeva õhtul Paalalinna gümnaasiumi Ernst Idla õpetust järgivale võimlemistreeningule minnes kujutlesin, et ees ootab kunagise raadiovõimlemise sarnane tund, kus kõlab klaverimuusika ja õpetaja loeb reipalt takti. Midagi sellist aga polnud.
Repliik: Uuesti leitud vana
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnulennul möödunud treening sisaldas hoopis palju omapäraseid harjutusi, naeru ja tegutsemislusti. Rangete klaverihelide asemel kõlas lõbus muusika ning õpetaja pigem nakatas kui käsutas.
Treening oli kõigile jõukohane, kuid naha sai seal ikkagi soojaks. Pikaaegse aeroobikaharrastajana suutsin omapärased liikumised enam-vähem kaasa teha, kuid palliharjutustes olin eneselegi ootamatult päris koba. Treeneri sõnul peaks vilumus siiski üsna ruttu tulema.
Vaatasin oma treeningukaaslasi ja tõdesin, et liikumisrõõmu tundsid nii noored kui vanad, nii saledad kui vormikamad. Meenutades oma kooliaegseid normide täitmisele orienteeritud kehalise kasvatuse tunde, jõudsin järeldusele, et kui seal oleks muu hulgas kavas olnud säärane võimlemine, oleks see mulle olnud hoopis meeldivam aine.
Tänapäeval on kehalise kasvatuse tunnid toonastega võrreldes kindlasti palju sõbralikumad, Idla võimlemise elemente tasub seal aga sellegipoolest katsetada.