Mõtisklus: Eesti laulust

«Eesti laulu» tänavune finaal on nüüd ühele poole saanud ja võitja selgunud. Juba teist aastat järjest saatis edu mainstream’i pooldajaid.

Kuigi paljude arvates on kohalikust lauluvõistlusest saanud alternatiivmuusikute tsunftisisene asi, on hindamissüsteem viinud Eurovisioonile Eestit esindama siiski turvalised peavooluartistid.

Tõtt-öelda ei tahtnud ma kirjutada ainult sellest suurest teleprojektist, vaid üldse Eesti teleekraanidel esindatud popmuusikast.

Kui vaadata Raadio 2 muusikalist suunitlust ning «Eesti laulu» sisulist poolt, saab selgeks, et rahvusringhääling on võtnud südameasjaks eesti noore omapärase muusika propageerimise. See on igati kiiduväärne ettevõtmine, mida ei saagi jätta kommertsjaamade hooleks.

Teha seda vana «Eurolaulu» egiidi all on ühtlasi omaette julgustükk. Seda imelikum on, et ainukesena eesti muusikavideoid tutvustav «Eesti top 7» on peidetud kuhugi teise kanali suvalisele kellaajale ning suurepärase saate eetriaega teab ainult spetsiifiline fännkond.

Kui «Eesti laulu» uuenduste kaudu soovitakse avardada eestlaste muusikalist maitset ja pakkuda kuulata uusi artiste, siis ülalnimetatud saate puhul justkui peljataks seda. Selle asemel et tuua uued videod esimesel kanalil prime time’i nagu omal ajal oli ülipopulaarne «Seitse vaprat» ja harjutada nii laiemat ringi uue muusikaga, antakse praeguse eetriajaga pigem mõista, et tegu ongi alternatiivmuusikute omavahelise sehkendamisega. Kusjuures tegelikult pole see saade nii alternatiivne midagi.

Imelik on ka see, et ükski erakanal pole võtnud nõuks teha eesti muusikat — olgu siis pealegi palju kommertslikumat — tutvustavat saadet neile, keda ei võeta «Eesti top 7-sse» või kes ise ei taha sinna minna.

Ometi tehakse muusikavideoid praegu rohkem kui kunagi varem ja nende tasegi on kõigi aegade parim. Oleks kahju, kui nende ainsaks levikohaks jääks Youtube. Pealegi peaks selline saade tulema väga odav: artistid toovad ise lood kandikul kohale, vaja läheb ainult saatejuhti ja kaamerat.