Karksi vallas Pollist Hallistesse viiva kruusatee kolmandal kilomeetril näitab viit Maimu koopa ehk Mäkiste põrguhaua poole. See peibutab turiste legendidega, ent huvilisel on jutustustes kirjeldatud paika pääseda üsna keeruline.
Mäkiste põrguhauale jõudmine nõuab põrgulikku pingutust
15. august 2011, 08:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealinnast pärit neiu Marju Mooses rääkis, et seitse Tallinnast tulnud ratturit nägid koopani jõudmiseks suurt vaeva. GPS juhatas nad esialgu hoopiski vale talu juurde ning õige tee leidmiseks tuli minna üle heinamaa, pugeda läbi traataia ja teha tutvust lehmadega.
Maimu koopa leidmine põhinebki eelkõige vaistul. Allaste külas on tee ääres küll viit, mis vaatamisväärsuse poole juhatab, aga pelglikumat turisti võivad heidutada mullikad, kes jõllitavad tulijat teisel pool tara. Sildi järgi peaks põrguhaua ligi pääsema nende valduste kaudu.
«Loom on alati ohtlik,» tõdes osaühingu Sallasto Farmi juhataja Malle Ränkel, kellele noorloomad kuuluvad, ja rääkis, et seepärast on turistidega probleeme olnud küll.
Ta meenutas juuni- või juulikuist juhtumit. «Helises telefon ja üks aktsendiga kõnelev naine küsis, mis lugu on: kaks bussitäit lapsi tuli Tallinnast siia koobast vaatama, aga ei pääsegi sellele ligi. Nad arvasid, et saavad surma, kui karjust puutuvad,» jutustas Ränkel.
Ta oli lubanud seepeale oma inimese saata, aga teisel pool visati toru ära. «Finaal oli selline, et too naine helistas rahunenult tagasi ja ütles, et nad said aia lahti, aga hiljem selgus, et ei osanud enam kinni panna,» kirjeldas farmi juhataja. Pärast seda pandi üles eramaad tähistav silt koos kohaliku elaniku telefoninumbriga, kes hädalisi vajaduse korral aitama peaks.
Mingit infonumbrit koopasse juhatava viida juures siiski märgata polnud. Seadsime sammud maja õuele, kus paistis silt «Eramaa», aga ühtki hingelist seal näha polnud. Uurisime pisut ümbruskonda, et veenduda, kas oleme õiges kohas. Olime kuulnud legende Maimust ning paganatest Lisnast ja Lasnast ning elektripostile kinnitatud kuradimaski märgates mõistsime, et siitkaudu peaks põrguhauani ikkagi pääsema.
Õuel jalutades saime kinnitust, et edasipääsemiseks tuleb ronida üle elektrikarjuse — mujal takistas läbipääsemist võsa. Selle ajaga, kui me elamusturismi pakutavate katsumuste üle imestasime, kogunes meid aiavärava juurde tervitama paar sarvilist noorlooma.
«Ei, mitte siit!» otsustasime, kui olime enda vastas seisvaid isendeid silmitsenud.
Nii ronisime kaugemalt üle karjaaia ning hoidudes sarviliste poole vaatamast, kõndisime saja meetri kaugusel kasvava puudesalu poole.
Kui pelgusest üle saime, võisime nautida vaadet Halliste ürgorule, kus värvipalett ulatus hallist tumeroheliseni. Ent pidades silmas eesmärki leida Maimu koobas, küsisime endalt, kuhu edasi.
Astusime puhtalt vaistu järgi, järgides vaevu aimatavat sissetallatud rada, ja suundusime otse oru põhja poole — nool oli ju tee pealt sinnapoole juhatanud. All katsetasime igat sihti, mis vähegi meenutas rajakest, ning iga teed takistav allikanire andis põhjust hõisata, sest oli teada, et Maimu koopast jooksis kunagi välja allikas.
Pärast nördimushetke, et me ei näe seda koobast kunagi, ja tunnet, et vesine maapind hakkab jalge alt kaduma, võtsime põrgulikult kadunud koopa leidmiseks kasutusele tänapäevased vahendid ja telefonikõne Karksi-Nuia turismiinfokeskusesse päästis olukorra. Piret Kask juhatas meile suurepäraselt teed: metsast oli vaja välja tulla, oru põhjas tara suuniseks võtta ning mööda seda ülespoole astuda.
Küsimusele, kuidas võõrad peaksid põrguhaua üles leidma, vastas Kask, et huvi selle objekti vastu pole kuigi suur. Kui turistid selle kohta küsivad, jutustab ta neile legendi ja räägib, kus koobas asub. «Aga ma ei soovita neil sinna minna, sest see on väga kurvas seisus ja tee laguneb,» toonitas ta.
Maa-ala omanikul Sallasto Farmil ja vallal on koha märgistamiseks suurem plaan kui ühe viida paigaldamine.
«Vald reklaamib seda voldikutes ja me rääkisime, et peaks rajama ääristatud tee, kuhu jääksid mulgud, mille kaudu loomi karjatada,» rääkis võimalikust lahendusest Malle Ränkel. Ta lisas, et ala on suur ja töö ei ole odav. Samuti ütles ta, et loomi pole sealt otstarbekas ära viia, sest mäeveer sobib ainult karjamaaks.
Karksi valla keskkonnaspetsialist Tiia Kukk kinnitas, et raja tegemiseks pole praegu raha ja ehitamine on lükatud määramata tulevikku. Turismiinfopunkti töötaja Piret Kask lausus, et objektil on potentsiaali, ent omanikku ei saa sundida sellega tegelema ja jälgida tuleb ka looduskaitse norme.
Tiia Kuke sõnul läks Mäkiste põrguhaua ala maade tagastamise ajal eraomanikule, kes müüs selle osaühingule Neeman. Äriregistri teabesüsteemis seisab, et välja on kuulutatud selle ühingu sundlõpetamine.
«Tegelikult ei hoia seda praegu keegi korras,» nentis Tiia Kukk ja rääkis, et põhjusi on mitu. «Esiteks on see eraomandis, aga koostööst ei tulnud midagi välja. Teiseks võiks Karksi Vallahooldus seda hooldada, aga tal ei jätku jõudu ega aega ning kolmandaks on läbikäik koopa juurde Sallasto farmi oma.»
Olgu kinnistul omanik või mitte, rõõmustasime, et olime selle värava ja pehkinud puutrepi leidnud. Varem koopas käinud Marju Moosese jutu järgi on õnnelik see, kes on jõudnud väravani. «Kuid ees on uus katsumus, nimelt trepid on täielikult võsas,» oli ta meile öelnud.
Need sõnad kõrvus kõlamas, ei läinud me trepist, vaid mööda kitsast rada mäeveerust alla.
Hetk, kui põõsa tagant ilmus tume koopasuu, tundus lausa müstiline. Seisatasime ja nautisime sihtpunkti jõudmist. Seiklemiseks oli kulunud peaaegu tund.
Rahulolevalt kinnitasime endale, et mõnes mõttes on põnevam, kui tee koopani pole viimseni korda tehtud — metsik ümbrus pakubki elamuse ja jääb meelde.
Vallaametnik Kukk teadis rääkida, et kunagi kasvasid koopa juures võimsad kuused ja ekskursioone käis tihedasti. «Pärast seda, kui puud maha võeti, ei tunneta mina seda ürgsust. Kogu müstika on kadunud,» kahetses ta.
Ka Malle Ränkel meenutas kiidusõnadega kunagist mühisevat metsa. «Siis ühed ärimehed tegid seal raiet ja raiest jäänud koridoride tõttu murdis 2009. aasta torm kõik maha,» rääkis ta nördinult.
Kontsakingadega põrguhauda otsima minna ei tasu, sest retke käigus tuleb kõndida üle heinamaa, kus võib olla lehmakooke, läbida metsatukk ning kehvemal juhul ronida üle aedade.
Vintsutustest hoolimata saabusime pärast poolteisetunnist retke turismiinfopunkti energilisemana, kui olime olnud põrguhauda otsima minnes, ning küsisime brošüüri Maimu ja vanapaganatega seotud legendide kohta.