Juhtkiri: Muserdav prügi

Küllap mäletavad veel paljud lume- ja libeduserohkest talvest kinnistuomanike pahameelt selle üle, et krundiga piirneva tee lahtise ja liivatatuna hoidmine on heakorraeeskirjas nende ülesandeks jäetud. Mõne suure maatüki peremehe õlule asetati nii pirakas töökoorem ning tekkis küsimus, mis saab siis, kui tekib soov mitmeks päevaks ära sõita.

Oma maatüki korrashoidmine tundub seevastu täiesti elementaarne, kuid ka siin võib vara peremees raskustega silmitsi sattuda. Näiteks võivad ümberkaudsed inimesed alalise elanikuta kinnistult teekonna lühendmiseks hakata üle jalutama ja sinna lausa koormate kaupa prügi kandma. Ühest sellisest krundist oli juttu eilses «Sakalas».

Kahtlemata on õigus neil, kes ütlevad, et maaomanik saab prügitoojate tõrjumiseks väga palju ära teha. Mõista tuleks siiski ka peremeest, kes võib aastate kaupa hoolimatusega kokku puutudes musta masendusse sattuda ja käega lüüa. Kotitäie prahi koristamine ei nõua suurt pingutust, kuid sellele lisandub hingeline kahju.

Inimeste suhtumine tekitab muret lausa mitme nurga pealt. Miks ometi tuuakse kilekottide kaupa olmerämpsu kellegi teise maa peale, selle asemel et panna see oma prügikasti? Jäätmevedu ei maksa nii palju, et see peaks inimväärikuse üles kaaluma. Liiatigi näeb praegu kehtiv seadus ette, et vähemasti kord kuus peab iga majapidamine laskma konteinerit tühjendada.

Kummastust tekitab ka see, et mõni kodanik leiab, et troostitus olukorras on süüdi vaid maaomanik. Taunida tuleks aga hoopis seda, et kümned inimesed viskavad rämpsu maha.

Kokkuvõttes tundub kõige lihtsam ikkagi vaeva näha ja hoolimatud kaaskodanikud varast eemal hoida. Soovime peremehele jõudu ehitada korralik aed ning kui see ära lõhutakse, teha uus ja veel tugevam.