Merle Palmiste tšehhoviaana saab Ugalas omapärase jätku: Niinast saab Arkadina

Lavastuses «Krdi loll lind» kehastab Arkadinat ehk Emmat Merle Palmiste. Foto: Heigo Teder/Ugala

Aastal 1990 jõudis Ugala teatris lavale Elmo Nüganeni lavastatud Anton Tšehhovi «Kajakas», milles noorukest näitlejat Niina Zaretšnajat kehastas Merle Palmiste. Nüüd, 27 aastat hiljem, saab Palmiste tšehhoviaana Ugala teatris omapärase jätku lavastuses «Krdi loll lind», kus tema kanda on primadonna Arkadina ehk Emma roll. 7. oktoobril Ugalas esietenduv Taago Tubina lavastus  kannab alapealkirja «Tšehhovi »Kajakas« unplugged», milles näitekirjanik Aaron Posner on mugandanud ja ümber miksinud Anton Tšehhovi tuntud näidendi.

Kui Posneril/Tubinal on Tšehhovi näidendi originaaltegelased paigutatud 121 aastat hilisemasse aega, siis sinu puhul võib öelda, et lavale jõuab versioon «Kajakas 27 aastat hiljem»? Niinast saab Arkadina. Mis mõtteid see sinus tekitab?

Tšehhovi ja Posneri lavalood on siiski väga erinevad materjalid ja lähenemised, kuigi mõlema näidendi lähtepunkt on tegelaste ja motiivide suhtes sarnane.

Omal ajal oli see tõeline õnn ja vedamine, et lavakunstikooli tudeng haarati otse koolipingist professionaalse teatri lavastusse ja kohe näitlejatee alguses sai hakata Niina rolliga pead murdma. Aga kuna Posneri «Krdi loll lind» pigem flirdib originaalmaterjaliga, olen ma täiesti vaba minevikust pärit prooviseoste ja toonaste etenduste mälestustest.

Inimesena on mul ikka väga hea meel, et elu on edasi läinud ja ma ei pea 27 aastat hiljem taas plikaohtu Niinat kehastama. Täpselt niisamuti kui ma ise olen päriselus vanemaks saanud, on mul õnn kehastada Taago lavastuses sama lavaloo hoopis küpsemat ja kogenumat naistegelast. Mul on praegu lihtsam mõista oma tegelaskuju motiive, soove ja käitumismustreid.

Tšehhov on väga põnev autor. Ta on pidanud silmitsi seisma olukorraga, kus tema teoseid on valesti mõistetud. Sinnamaani välja, et publik on tema näidendid välja vilistanud. Alles hiljem oleme hakanud mõistma nendes peituvat sisu. Vene klassiku näidendid on ajaproovile vastu pidanud.

See, et Posner on võtnud «Kajaka» näidendi ja toonud selle tänapäeva keskkonda, kaotamata seejuures seda miskit, on igati imetlust väärt. Posneri näidendis on säilinud Tšehhovi teostele ja tegelastele omane maailmatunnetus, mis on üheaegselt tundlik, valus, hingekriipiv, naljakas ja kurb. Sa ei tea, kas nutta või naerda. Lugu ja tegelased on samad nagu Tšehhovil, kuid nad eksisteerivad siin ja praegu. Justkui oleks aeg läinud edasi. Aeg lähebki edasi, kuid klassika tunnusjooneks ju ongi, et inimlik mõõde jääb alles. Iseenda äratundmine laval nähtust.

Ma ei oska sõnastada, mis on tšehhovlik. Küll aga tean ma kindlalt öelda, mis tšehhovlik ei ole: see, kui sa istud saalis ja sul on igav! Sama käib ka Posneri «Krdi loll lind» teksti kohta – see on kõike muud kui igav, nii laval mängides kui ka loodetavasti saalist vaadates, ja selles kõiges on tõepoolest peidus ka päris tugev annus Antonit.

Kuidas tunned end üle pika aja taas Viljandis ja Ugalas?

Olen ikka aeg-ajalt sattunud Ugalasse mängima. Kui rääkida Viljandist, siis ilmselt igaüks kirjutaks täiesti omanäolise raamatu pealkirjaga «Minu Viljandi». Mulle, Merle Palmistele, on aga siiski tähtsaim märksõna Ugala. Just teatri pärast ma siia satun.

Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et Ugalal läheb praegu ka väga hästi. Seda on näha nii inimestest kui majast õhkuvast enesekindlusest ja uhkusest. Ja aina rohkem panen ma tähele, kui palju noori inimesi on teatrisse juurde tulnud. Just noored on ju võti, et maailm ei kattuks tolmuga. Viljandil on õnn, et siin on teatrikool ja akadeemia. Ja muidugi uus ning värvi järele lõhnav teatrimaja. Ükspäev eksisin keldrikorrusele ära ja kui ma seal 50 hallikat värvi uste vahel pääseteed proovisaali otsisin, siis puhkesin naerma, et kui nüüd keegi Ugalast ütleks, et teeme sinuga siin labürindis «50 halli varjundi» lavaversiooni, oleksin kohe hoobilt nõus!

See pole sul esimene kohtumine lavastaja Taago Tubinaga.

Taagol on lavastajana väga oluline oskus – oskus valida materjali. See on tegelikult ju enam kui pool võitu, kui sul on oskus valida alusteksti, mis kõnetab nii näitlejat kui ka publikut. Ta on täpne, põhjalik, tundlik, nõudlik. Need märksõnad võiksid käia kaasas kõigi lavastajatega, kuid paraku see nii ei ole. Väga paljud lavastajad tulevad proovisaali, ilma et nad teaksid, kuhu nad koos näitlejatega esietenduseks välja tahavad jõuda. Taagol on see oskus olemas. Lisaks on ta näitlejale väga hea partner, kuulab tähelepanelikult ja on nõus aeg-ajalt oma nõudmistes rollijoonisele ka järeleandmisi tegema. Aga mitte sugugi kerge südamega.

Miks ikkagi siis peaks vaataja suunama pilgu taas klassika poole? Kuigi, jah, tänapäevase «Kajaka» versiooni poole.

See lavastus räägib väga palju armastusest või siis sellest, mida me armastuseks peame. Mulle endale on tähtis see hetk, kui minu tegelaskuju Emma ütleb oma mehele: «Ma armastan sind sellisena, nagu sa oled!» See on mõnes mõttes armastuse definitsioon. Keegi armastab sind just sellisena, nagu sa päriselt oled. See on väga vajalik teadmine. Juba ainuüksi selle lause pärast läheb see lavastus mulle väga korda.

Tšehhovi teostes on läbivad teemad, mis on kestvad. Inimeseks olemise rõõm ja valu. Posner on oma «Kajaka» uues versioonis lihvinud need kõlapildilt vanad ja meile enam mitte nii suupärased laused uuesti arusaadavaks. Tubin omakorda on toonud selle alusmõtte värskelt ja arusaadavalt publiku ette. See ongi klassika – meile kõigile kordaminevad tõed ja arusaamad, mida õhtust õhtusse on vaja üle korrata ja iseendas üles leida.