Tõepoolest põhimõtteline valik

Jaak Madison Foto: Konservatiivne Rahvaerakond

(Artikkel on ajendatud 14. septembri Sakalas ilmunud Andres Laiapea arvamusartiklist «Põhimõtteline valik».)

MUL ON ALATI hea meel lugeda Andres Laiapea arvamuslugusid, sest need teevad garanteeritult päeva rõõmsamaks: huumorit kui palju. Kuna tema viimane üllitis keskendub taas minule, siis kasutan võimalust kommenteerida ja anda oma nägemus kuu aja pärast toimuvate valimiste kohta.

Mulle ei meeldi isiklikud rünnakud. Minu meelest on need labased ja ei vii kuhugi, kuigi vahel tahaks ju isegi poliitkonkurenti vängemate sõnadega kostitada. Mõistlikum on siiski püsida väitluses maailmavaadete, programmide ja tulevikunägemuste juures.

Laiapeale ei pruugi ma meeldida ja ausalt öeldes pole mul sellest sooja ega külma. Ühele meeldin, teisele mitte. Poliitika ja elu ongi sellised.

KÜLL AGA EI meeldi mulle avalikus meedias tahtlikult väära ettekujutuse loomine. Nimelt olen tõesti erakonna Ida-Tallinna ringkonna liige. Riigikogu töö tõttu aitan ma nädala sees meie Tallinna piirkonnal erakondlikku tööd korraldada. Samas olen pärit Albu vallast ning seega otsapidi ka sealsete murede ja rõõmudega seotud. Lisaks sellele olen aga saanud 2015. aastal mandaadi Viljandimaa inimestelt ning seepärast seotud lisaks kõigele tihedalt Viljandiga.

Mis puudutab kriitikataluvust, siis see ei peaks olema küll Andres Laiapea mure, kuna sellega mul probleeme ei esine. Arvamuste paljusus on ühiskonna voorus, kuid rumalus meie kõigi õnnetus. See, kus mina soovin kandideerida ja kus kohalikku ellu oma aega panustada, on minu valik. Meeldigu see isehakanud poliitvaatlejale või mitte.

MILLEST PEAKS lähtuma inimene, kes läheb valima?

Loodetavasti on valimisaktiivsus kõrgem võrreldes 2013. aasta valimistega, kui hääletamata jättis tervelt 46,9 protsenti valimisõiguslikest. Minu subjektiivne seisukoht on, et eelkõige tuleb valijal läbi lugeda valimisprogrammid. Endale selgeks teha, milline on erakonna või valimisliidu nägemus järgnevat neljast aastast, mis mõjutavad ka edaspidi pikalt kohalikku elu. See, kas kandidaat on sünnipäraselt pärit Võrust, Viljandist, Tartust või Hiiumaalt, on teisejärguline.

Lisaks programmidega tutvumisele tuleb valijal vaadata, mida on vanad ja uued lubajad seni teinud. Kui siiani linnavalitsust juhtinud erakondlased jagavad oma valimisprogrammi, on mõistlik vaadata, kui palju nad oma eelmistest lubadustest ära on teinud. Konservatiivide puhul seda võimalust küll pole, sest meie oleme oma erakonnaga esimest korda Viljandis kandideerimas, kuid võrdlusmomendi oma sõnade ja tegude kokkulangevuse osas saab siiski ka tehtud tööst riigikogus.

Viljandi valimisprogramm on meil tuumakas, konkreetsete nägemustega ja suures osas ka minu enda ideedega sisustatud. Andres Laiapea võib soovitada valida tuttavat meest või naist, kel vajadusel nööbist kinni haarata, kuid tegelikkuses juhivad Viljandit erakonnad oma programmiga, kes on saanud selleks viljandlastelt mandaadi.

Meie programm keskendub perede toimetulekule ja laste heaolule. Lisaks sellele ka juhtimise avatumaks muutmisele, kaasava eelarve suurendamisele ning rahvus- ja pärimuskultuuri jõulisemale toetamisele. Ja see on vaid osa meie programmist.

LÕPETUSEKS MAININ põgusalt ka Andres Laiapea ideed saadikute tagasikutsumisest. Tuletan isehakanud poliitvaatlejale meelde, et minule teadaolevalt on ainult ühe erakonna programmist see punkt sees ning selleks on – üllatus, üllatus – Konservatiivne Rahvaerakond.

Seega põhimõtteliselt oleme me ideega nõus, kuid samas realistina näen selle rakendamises väga paljusid kitsaskohti. Näiteks: kust jookseb inimhulga piir, kutsumaks riigikogust tagasi Jürgen Ligi, kes osutus valituks Viljandi- ja Järvamaa ringkonnas, kuid nüüd kandideerib hoopis Põhja-Tallinnas? Minul sellele vastust ei ole ja ilmselt ka Laiapeal mitte. Kuid jaagu see teema teiseks korraks.