Põhimõtteline valik

Andres Laiapea Foto: Erakogu

KOHALIKEL VALIMISTEL saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See samm tasub läbi mõelda eriti hoolikalt.

Praegu kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.

KÕIGE LIHTSAM muidugi on anda hääl esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandis ligi 30 protsenti valijatest. Loodan, et tänavu on selliste valijate osa väiksem, sest nii mõnigi erakond on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.

Et minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ja läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus pole mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.

Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on õppetund.

TEINE ELEMENTAARNE kriteerium on see, et valida maksab ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased käivad õnne katsumas.

Seadus ütleb praegu, et omavalitsuse volikokku kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel selles omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algul, 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks tunduvalt poliitikute valimisturismi.

KINDLASTI TASUB valikut tehes silmas pidada ka seda, et kandidaadil oleks funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat. Pean tunnistama, et neist kriteeriumidest lähtudes on minu arvates Viljandis sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud veel poole aasta eest isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab nüüd esineda tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks. Sama hästi võiks kuulutada eestlaseks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu kusagil Doonau ääres.

Kas Madison tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin enne valimisi paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus. Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis sellepärast, et Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi.

Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta minu teada tegelikult elab: Pirital.

EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Madisonist, kes armastab ise kõvasti suud pruukida, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see muidugi on kõigest minu arvamus.

ET ENAMIK valijatest on nüüdseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kel kindlat eelistust pole.

Eelkõige soovitan ma valida inimese, keda te isiklikult tunnete. Kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.

Ma ei nõustu samas väitega, et kui sa valimas ei käi, pole sul hiljem õigust midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia, kuigi sellega saadakse kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.

Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.

(Loe ka Andres Laiapea arvamuslugu «Jaak Madisoni tõetund» 24. augusti Sakalast ning Madisoni vastulauset «Milles seisneb tõetund?» 25. augusti lehest.)