Särav teatrivanaema, ikka pinnal

Luule Komissarov Foto: Kristi Markov

Luule Komissarovit ehk Lulli tunnevad kõik. Daamide vanusest pole kombekas rääkida, aga mis ikka salata. Niikuinii kõik juba teavad. Eile täitus tal 75. eluaasta. Usute või mitte. Ja homme algab teatris 51. hooaeg. Ei ole trükiviga, ongi viiekümne esimene. 13. augustil allkirjastas ta Noorsooteatris oma näitlejalepingu. Aasta siis oli kuuskümmend viis.

Hoolimata vanusest on Luule Komissarov endiselt üks Ugala trupi hõivatumaid näitlejaid. Aastas tuleb etendusi sadakond. Lulli sõber ja kolleeg Ugala teatrist Heigo Teder vangutab pead: nii kaua teatris olla, see on ikka müstika mis müstika. Eks see kõik ole olnud ju eraelu arvelt. Vara proovi, õhtul etendus. Väljasõidud, komandeeringud, filmi- ja seriaalivõtted. Teder räägib, et seriaalidesse käib Luule ikka ja alati bussiga. Ütleb, et nii on hea. Poed istmete vahele peitu, nii et keegi tähele ei pane, ja siis kordad vaikselt teksti.

Ega Lull mõistagi tähelepanust pääse. Kus sa sellega. Teder räägib, et ükskõik kuhu Lull satub, inimesed tulevad ikka juurde. Kallistavad ja räägivad, et mäletad, kohtusime paarkümmend aastat tagasi siin või seal. Eks Luulel ole selliseid kohtumisi olnud ju tuhandeid. Aga kuulab ikka ära, mis inimestel talle öelda on. Teder räägib, et kui ta läheb oma kodupoodi Maksimarketisse, ei saa kunagi nii, et sups sinna ja tagasi. Iga riiuli ees hüppab keegi ligi ja kukub juttu rääkima. Ja juttu teevad kõik, lastest pensionärideni. «Tsort paberi» kostab iga päev üle tänava.