Vanad programmid uuesti välja

Andres Laiapea Foto: Erakogu

KOHALIKE VALIMISTE lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud taas koguma elanike ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saamise korral ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõni võib muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse välja samade lubadustega, millega esineti eelmisel korral. Näiteks veekeskuselubadus on paljusid ammu ära tüüdanud: lubatud on ju mitu korda, aga muna on lõpuks ikka munemata jäänud. See ei tähenda aga, et mõte ise oleks põhimõtteliselt vale. Lootkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus kerkib.

KOHALIKU OMAVALITSUSE toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, milles tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, on mäng talle läbi ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased asjad, millega kohalik võim peab kogu aeg tegelema.

Lisanduvad veel valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda ja üksteisest eristuda. Nendegi puhul on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid käib sihitu rapsimine eri suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette oma varasemad valimislubadused, kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad praegu ebamõistlikud, ning tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada neilt taas mandaat nende täitmiseks. Veelgi enam: soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijatel ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

NÄITEKS OSALES 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, kes lubas muuta linnavalitsuse korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, ning teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib valimiste kontekstis tunduda muidugi triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua.

Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks karskuseteemalist lubadust («kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks» ning «salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus»), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegipoolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes üritab ennast esitleda teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

VANADE PROGRAMMIDE kõrval väärivad kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mille linnakodanikud on esitanud kaasava eelarve tarvis. Seda ideekorjet on Viljandis tehtud juba mitu aastat ja nii on kokku saadud kümneid häid, sageli ka üpris praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha eri erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja välja mõelda midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud erakondade toetust.

Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem samasugune koorem, nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ja nende valimisliidu volikokku pääsemine paistab üpris tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja linnakodanike kaasava eelarve tarvis esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole välja pakutud nii kulukaid projekte.