Ugala teatrijuht Kristiina Alliksaar ei tee Sakala ajakirjanikega punase teatrimaja taga kohtudes mingeid mööndusi: ta haarab autost kasti kruuside, purgijookide ja muu kraamiga, torkab selle mulle sülle ja annab korralduse: «109-ndasse!» Fotograaf Marko Saarm pääseb kandamist ainult seetõttu, et kohmitseb silmapaistvalt pühendunult midagi kaamera juures.
Videolugu. Esimene pilk teatrile üle antud Ugalasse
26. veebruar 2017, 11:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Astun tagauksest sisse ja vaatan küsivalt ehitusmehele otsa: kus pool 109 on? Too kehitab õlgu – pole aimugi. Õnneks näen koridori otsas veel teisi kolijaid ühte ruumi sisse keeramas, kiirustan neile järele ja sokutan kasti inspitsientide tuppa köögikapile.
Kahe päeva jooksul on Ugala teatri kolimistalgutesse haaratud kogu kollektiiv, kaitseliidu Sakala malev ja teised tublid vabatahtlikud, kelle käsutuses on 11 veokit, kaks bussi ning hulk sõiduautosid. Nagu loo algul kirjeldatud stseenist näha, kasutatakse ära kogu elavjõud, mis silmapiirile satub.
Mõne minuti pärast saab Kristiina Alliksaar meid taas kätte, kui Ugala korraldusjuhi Heigo Tederiga välisukse juures juttu ajame. «Mul on vaja tugevat meest, kes jõuaks rasket kappi kanda,» teatab Alliksaar. Vaatab korraks mulle otsa, kuid tunnistab ilmselt kohe selleks otstarbeks lootusetuks ja ruttab kedagi rammukamat otsima. Veidi hiljem tarivadki kaks tursket meest mööda koridori mööblitükki. Üks neist on kaitseliidu Sakala maleva pealik Ahto Alas, kes koos teiste kaitseliitlastega on tulnud teatrirahvale appi kolima.
Kostüüme, toole, maale, mõõku, kingi, raamatuid, jalgrattaid, tühje pudeleid, terveid ja katkisi kitarre ning veel tuhandet eri sorti esemeid antakse inimketis ühekaupa käest kätte või tuuakse sisse kastidega. Üks neist, mis dramaturgi toas kapil seisab, kannab silti «Ugala teatrimaja halduskohtu lahendid 2015–2045». Seda kasutas Sakala 2015. aasta lõpus koos Ugalaga tehtud humoorika fotolavastuse tarbeks, kuid nüüd läks see uuesti käiku – kolijatel on iga kast hinnas. Teatris ei visata rekvisiite kunagi ära, neid võib kunagi jälle tarvis minna.
Ugala majas, mille võtmed peatöövõtja Nordecon neljapäeval teatrile üle andis, ei ole tööd kaugeltki lõpetatud. Mõnel pool askeldavad maalrid, teisal tehakse põrandat, surnuaiapoolse seina kallal käivad välitööd ning Hollandist tulnud lavatehnika meistrid häälestavad seadmeid. Ent võrreldes selle suure tühjusega, mis ruumides vahepeal valitses, on kõik peaaegu valmis ning Heigo Teder näitab ilma vähimagi kõhkluseta saale, kus kohe-kohe, määratud päeval proovid algavad. Päris paika loksuvad kõik asjad uues majas tema hinnangul umbes aasta jooksul, kuid nii kaugele, et avapidu pidada, saab ehitus hiljemalt 18. märtsiks.
Sellest, milline näeb välja uuenemise viimases faasis Ugala, saab aimu videoloost.
Ragnar Soa videost võib näha, kuidas UBB ladu päeva jooksul tühjeneb.