Ukrainlannast hambaarst jõudis Viljandisse turvalise elu otsingul

Veronika Denõssenko tööpostil Viljandi hambakliinikus. Paremal hambaarsti abiline Margit Laos. Foto: Marko Saarm

Veronika Denõssenko on särava naeratuse ja positiivse ellusuhtumisega naine. Juba veidi rohkem kui aasta töötab ta Viljandi hambakliinikus

Enne seda oli ta hambaarstiametis Ukrainas 300 000 elanikuga Poltava linnas. Tal oli Ukraina mõistes väga hea palk ja tööandja hindas tema panust nelja puhkusenädalaga aastas.

Selgub, et kuigi puhkuse pikkus on Ukraina eraettevõtetes seadusega reglementeeritud, otsustab selle pikkuse tööandja. Kui aga töötav naine endale auto soetab, nagu tegi Veronika Denõssenko, annab see tunnistust tõepoolest heast sissetulekust. Ka lahingute piirkonnast on Poltava sadu kilomeetreid eemal.

Hirmutunne tänaval

Mis siis ikkagi pani ukrainlanna koos väikese tütrega kodumaa tolmu jalgadelt pühkima ning otsima uut elupaika kehva kliimaga põhjamaise riigi väikelinnas?

Veronika Denõssenko ütleb, et selleks sundisid teda Ukraina majanduses ja sisepoliitikas valitsev lootusetus ning hirmuäratav kriminaalne olukord tänavatel. Ta ei tahtnud, et tema laps peab sellistes oludes kasvama.

«Ma ei ole Ukrainas aastaid julgenud õhtul väljas käia. Kedagi ei pane imestama, kui sul keset päeva kesklinnas auto aknad sisse lüüakse või kõrvarõngad peast rebitakse. Olin oma ostudega suure kaubanduskeskuse ees, kui mind püüti võõrasse autosse tirida,» räägib Denõssenko praegu kodumaal valitsevat olukorda ilustamata. «Hinnad võivad ühe päevaga tõusta sada protsenti. Lähed poodi ja avastad, et seal ei ole suhkrut, soola ega tangu. Kõik on sõja- või muus hirmus kokku ostetud. Inimesed on sügavas stressis, sest rahapuudus on katastroofiline.»

Denõssenko sõnul oli talle ja tema kolleegidele omamoodi vedamine, et õnnestus Eestis tööd leida. Lisaks temale töötavad Viljandi hambakliinikus ka Ukrainast tulnud arstid Oleg Antonov ja Andri Fomõtšov.

Juureravi eest kuupalk

Hambakliiniku ravijuht Taima Kree nendib, et välismaalt tulnud kolleegidel on olnud kõige keerukam paberimajanduses orienteeruda ja korrektselt haigekassa aruandeid täita. Ravioskustele tal etteheiteid ei ole. Eriti kiidab ta Veronika Denõssenko mitmekülgsust ning põhjalikkust ja head kätt keeruka juureravi tegemisel.

Nüüd on doktor Denõssenkol juba kindel patsientuur. Nii mõnigi tuleb ka lihtsalt kontrolli, mitte ainult siis, kui valu sunnib. See rõõmustab arsti kõige rohkem.

«Kahjuks tulevad paljud hambaarsti juurde alles siis, kui on suured probleemid. Aga kui alguses võib saada täidise 25–40 euro eest, siis hiljem võivad hädad paisuda nii suureks, et tuleb maksta mitusada eurot,» kõneleb ta.

Ka Ukrainas on stomatoloogiline abi tasuline. Kui Eestis maksab juureravi ligi 100 eurot, siis Ukrainas 50–70 eurot. Aga seal on see arsti või õpetaja kuupalk!

Siiski püütakse sealgi hambaid ravida. Isegi külaelanikud, kel on rahaga eriti raske, käivad stomatoloogi juures.

Külainimestel pole ka kusagilt «lisa» nõutada. Muudes valdkondades on altkäemaksud iseenesestmõistetavad. Kui arst tuleb koju vastsündinu juurde ettenähtud visiidile, tuleb maksta; kui varem kingiti õpetajale tähtpäeval šokolaadikarp, siis nüüd antakse rahaümbrik; vajaliku allkirja saamine ametlikule dokumendile võib mõne minuti asemel võtta mitu kuud, kui õigele inimesele ei maksa.

«Ma armastan väga Ukrainat, mul on valus sellepärast, mis seal toimub, aga ma näen oma tulevikku ainult siin. Ma näen siin oma lapse tulevikku. Tahan, et ta käiks Eesti lasteaias ja koolis, kasvaks siinses turvalises keskkonnas ja võtaks omaks siinse elustiili,» räägib Veronika Denõssenko.

Alguses tundus Viljandi suurest linnast tulnule harjumatult väike, aga heas mõttes üllatas inimeste abivalmidus. Kõige rohkem kiidusõnu on Veronika Denõssenkol endise hambakliiniku juhataja Ülle Lumi kohta. Kolleegidki on igati toeks olnud.

Ukrainlanna meenutab ka vahejuhtumit, kui ta äsja Viljandisse kolinuna läks suurte pakkidega suvalise linnaliinibussi peale ja juht tema kodule võimalikult lähedal peatuse tegi. «See oli tõeliselt liigutav.»

Vaimsus kodust

Veronika Denõssenko isa oli insener-konstruktor. Ema, kes tal praegugi Eestis talvel põdema kippuvat nelja-aastast Luisat hoida aitab, on veterinaariadoktor.

«Isa oli mitmekülgselt andekas. Ta pildistas ning voolis skulptuure – alguses savist, hiljem puidust, käis inseneritöö kõrvalt huviringe juhendamas. Ma palusin, et isa ka mind õpetaks, aga tema ütles, et skulptori amet pole tüdrukutele, hakaku ma parem tikkima,» jutustab Denõssenko.

Lõpuks õnnestus tütrel vanema vastupanu murda, aga kaua tema käe all tegutseda ei õnnestunud, sest isa suri. Isale on ta aga tänulik ka selle eest, et too suunas teda kirjanduse juurde. «Alguses lugesin lihtsamaid raamatuid, edasi järjest keerulisemaid. Arenesin Dumas'st Tolstoi ja Bulgakovini. «Meistrit ja Margaritat» olen mitu korda lugenud ja alati leidnud sealt midagi uut vastavalt oma eale ja elukogemustele.»

HIV-positiivseid ravimas

Pärast stomatoloogidiplomi saamist asus noor tohter tööle äsja avatud riiklikku aidsiga võitlemise keskusse.

«Alguses kartsin väga,» meenutab ta ning kirjeldab mitmekihilist kaitserõivastust, mis muutis töö tegemise keeruliseks ja oli juba arsti enda tervisele koormav.

Aja jooksul saadi targemaks ning hakati HIVi nakatunutesse ja aidsihaigetesse suhtuma rahulikumalt.

«Ei tasu mõelda, et sealsed patsiendid olid ainult narkomaanid või põhjakihi inimesed. 80 protsenti olid noored, ilusad ja edukad,» ütleb aastaid erikliinikus töötanud arst.

Ta loetleb hulga tundemärke, mille põhjal vilunud hambaarst saab üsna kindlalt ohtlikku nakkust kahtlustada. Jäägu need sümptomid aga siinkohal üles lugemata, et mõni ei hakkaks lihtsa põletiku või ohatise taga hullemat nägema.

Veronika Denõssenko kinnitab, et ühelgi Viljandis ravitud patsiendil pole ta selliseid märke näinud. Õnneks.

Ukrainas pidas ta HIVi teemal loenguid ja andis kaasautoritega välja arstidele mõeldud raamatu «HIV. Aids. Stomatoloogia».

Kevadel tahab Veronika Denõssenko sõita Ukrainasse, et kohtuda sõpradega ning käia isa ja autoavariis hukkunud insenerist venna haual. Ukrainas elab ka tema arstiteadlasest õde, kelle ta plaanib juulikuus koos lastega Viljandisse külla kutsuda.

«Sain juulis puhkuse, see on tore. Loodan väga, et ilm on sel ajal ilus. Möödunud aasta juunis käisin mööda Viljandit, talvemantel seljas. Sellist suvist kogemust ei olnud mul varem olnud.»

Ajame juttu vene keeles, aga kui ma mõnest erialaterminist aru ei saa, tõlgib Veronika Denõssenko selle kohe eesti keelde. Ta õpib eesti keelt hoolega ja mõne aasta pärast pole ilmselt raskusi ka keerulisemate teemade puhul.

Enne lahkumist meenutab Denõssenko aega, mil ta Moskvas tuttavat hambatohtrit asendas. Talle pakuti sinna alalist tööd. «Kõik oli väga hästi, aga Moskva ei ole minu linn. Viljandi on. Krõlli lasteaed on parim, lausa vaimustav. Käin tütrega Paala järve ääres jalutamas, meil on rahulik ja turvaline. Vaatan üle pisikese järve paistvat kirikutorni, see on nii ilus.»

Pärimise peale, kas ta usub, et Ukrainast võiks kunagi saada normaalne riik, lausub Veronika Denõssenko, et see on talle kõige valusam küsimus. «Aga nagu öeldakse: lootus sureb viimasena.»