Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2017/01/24/6274537t1h2002.jpg)
«Päiksevalgus on petlik. See paneb meid arvama, et kuna me näeme asju, siis saame aru, milleks miski mõeldud on ja kuidas kõik toimib. Pimedus on ausam. See iseloomustab palju täpsemalt ühe sureliku teekonda siin ilmas.»
See lause on Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidendi «Sätendav pimedus» moto. Sellele järeldusele jõuab lavastuse üks peategelasi, sukakaupmees Blottnyr (Tarvo Vridolin).
Lavalugu algab sellest, kui kuningliku naftakompanii 35-aastane enesekindel ja sihiteadlik järelevalveinsener Kryssnar (Märt Avandi) saabub ühte kaugel põhjas asuvasse võrdlemisi allakäinud pansionaati ülesandega selgitada välja oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Pansionaat on muidugi ainult nime poolest pansionaat: pärast seda, kui kuumaveeallikas supelnud turismigrupp õnnetul kombel ära kees, seal enam turiste ei käi.
Sealsamas läheduses on üks kummaline akendeta häärber – asutus inimestele, kes on kaotanud kontakti selle maailmaga. See on osa sealsest regionaalpoliitikast: hullumaja rajas valitsus, et luua sinna kanti töökohti.
Millises riigis tegevus toimub, jääbki saladuseks. Igal juhul kusagil polaarjoone taga maailma naba läheduses.
Avatud lava
Ilmselgelt oma mugavustsoonist väljapoole sattunud kuninglik insener leiab eest seltskonna, kuhu peale sukakaupmees Blottnyri kuuluvad veel pansionaadi peremees Bylla (Peeter Jürgens), luuletaja Freynder (Rait Õunapuu) ja pansionaadi majapidaja Holom (Andres Tabun), kõik rohkem või vähem kummalised tüübid.
Ka koht on äärmiselt kummaline: vähesed asjad on seal nii, nagu näivad. Paiga omamoodi arktiline hullus hakkab õnnetule insenerile külge juba esimestest minutitest samamoodi, nagu kleepub vältimatult tema kingade külge kunstlumi pansionaadi põrandalt.
Lavakujunduse eest tuleb kiita Liisa Sooleppa, kes on Ugala black box’is (UBB) võrdlemisi minimalistlike vahenditega loonud tõetruu ja vaimuka lahenduse, alates lava kohal, juured ülespidi, kasvavatest kuuskedest, mis on omamoodi märk elu pea peale pööratusest. Väga mõjus on pansionaadi jahitrofeesid täis riputatud sein, kuhu on samuti peidetud midagi kummalist ja samas efektset. Hea leid on kahtlemata kahe eskimo vahele pingule tõmmatud linale näidatavad filmilõigud, mis on lavastuse seisukohalt olulise tähendusega.
Aasta siis on 1967. Popkultuuri seisukohalt võttes tähtis aasta. Muu hulgas langes sellesse maailma esimene satelliidi kaudu tehtud teleülekanne, mida vaatas 400 miljonit inimest. Ja The Beatles esitas pala «All You Need Is Love». Selle Liverpooli neliku sama aasta suve hakul ilmunud album «Sgt. Pepper’s Lonely
Hearts Club Band» vallutas kõik edetabelid ja ühtlasi defineeris omal kombel hipide tähetunni, mis läks ajalukku kui armastuse suvi.
Biitlitel, muide, on lavastuses üsna kandev roll ja see on ka arusaadav: seda aastat pole kuidagi võimalik ilma nendeta taastada.
Dünaamiline kvartett
Ajastutruud atribuutikat on laval veelgi. Publiku seas tekkis näiteks küsimus, kas kassettmagnetofon, kuhu peategelane otsekui agent Dale Cooper geniaalsest telesarjast «Twin Peaks» oma mõtted ja tähelepanekud peale loeb, oli ikka selleks ajaks leiutatud ja massikasutuses. Oli. Elektroonikafirma Philips tuli sellega turule juba aastal 1962.
See omamoodi kvartett, mille Kryssnar pansionaadist eest leiab, on lavastuse suurim väärtus. Võib-olla on peaosa valikus ka üks paljudest peidetud vihjetest?
Märt Avandi kehastatava reserveeritud, jäiga ja mingis mõttes jäise Kryssnari võtavad vastu kohalikud mehed. Mehed, kes teavad, kuidas elu seal tegelikult käib. Nad ajavad oma asja, teavad midagi, mida võõras ei tea, ning on oma eripalgelisusest hoolimata kui üks tervik. Nendevaheline keemia on tugevalt tunda, nad reageerivad tegevustiku muutustele orgaaniliselt. Just need neli meest saavad saali päriselt soojaks.
Andres Tabun teeb taas hiilgava kõrvalosa. Tal ei ole vaja oma tegelase grotesksuse rõhutamiseks tirelit visata ja jõulisuse rõhutamiseks häält tõsta. «Me tahame ainult aidata, herra,» ütleb majahoidja Holom magusalt ja patsutab kirvest. Usutav, mõjuv ja vaimukas samal ajal.
Klaustrofoobilistest keskkondadest on tehtud kümneid suurepäraseid filme. Klaustrofoobias on midagi eriti kunstilist, maailmast äralõigatus toob esile inimloomuse varjatud tahud. Martin Algus on pimedusega tegelnud ka sõna otseses mõttes, oma näidendis «Kes kardab pimedat», mille tõi lavale Jaanika Juhanson ja mis esietendus aastapäevad tagasi. See kõneles inimestest, kellele ei ole antud nägemist.
«Sätendav pimedus» on oma parimatel hetkedel tõepoolest väärt stiilimääratlust arktiline triller. Nõrkuseks on aga see, et kui alguses ei juhtu justkui midagi, siis finaali lähenedes hakkab juhtuma ülearu palju. Kohe üldse ei saa süüdistada nõutut vaatajat, kel tekib küsimus: mis see nüüd siis oli?
Huvitaval kombel on hetked, kus näiliselt midagi ei juhtu, tunduvalt pingelisemad kui vallapäästetav sündmustelaviin. Aga eks see või mõistagi olla ka eesmärk omaette.
LAVASTUS
Martin Algus, «Sätendav pimedus»
Laval on Märt Avandi (külalisena Pärnu Endlast), Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Merle Liinsoo, Tanel Ingi ja Ringo Ramul.
Kunstnik Liisa Soolepp.
Muusikalised kujundajad Lauri Lüdimois ja Taago Tubin.
Videokunstnik Taavi Arus.
Valguskunstnik Villu Konrad.
Esietendus UBB-s 21. jaanuaril.
Allikas: Ugala