Kas füüsikud ja lüürikud sobivad kokku?

Tarmo Soomere Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tipptasemel teadus ja kunst on sageli jõuliselt eks­tsentrilised ja suveräänsed; vahel ka salapärased, äärmiselt keerulised ja raskesti mõistetavad. Mõlemad tegelevad inimeste jaoks oluliste süvaküsimustega, kasutades lahenduste ja vastuste leidmiseks või vihjete esitamiseks küll eri meetodeid. Nende sümbioosi loomulikkus ilmneb ehk veidi ootamatult isegi definitsioonide tasemel. 

Möödunud sajandi üks kuulsamaid filosoofe Martin Hei­degger märkis, et kreeka sõna «techne», mida kasutame praegu peamiselt tehnika ja tehnoloogia tähistamiseks, pole mitte ainult sõna käsitöise tegemise ja suutmise tarvis, vaid ka kõrge kunsti ja kaunite kunstide jaoks (vt Akadeemia, 2/2016, lk 197). Teadlase ja mõtleja Tõnu Puu arvates on kultuur ennekõike teaduse ja kunstide lõiming. Seetõttu on igati loogiline, et nende valdkondade kesksed esindajad töötavad käsikäes.

Nõnda pole teadus ja kunst eales olnud teineteist välistavad. Pigem vastupidi: tänapäeva ühiskonda iseloomustab järjest sagedasem loometeaduse ja teadusloome põimumine. Nii kunstiteadlased kui tegevkunstnikud teevad võimaluse korral ühistööd täppisteadlastega ja vastupidi. Seejuures leidub just tipptasemel hulgaliselt võimalusi vastastikku rikastada. Selle kajastusena on maailmas teadlasi ja loomeisiksusi koondavaid kogusid päris palju.