Omasooihara paabulinnu tõejärgne uus ilm

AMMU ENAM pole põhjust rääkida kahest Eestist. Eestisid on rohkem, kui arvata võib. Isegi ühe eestlase sisse võib neid mahtuda rohkem kui üks. Ja on aja märk, et see saab olla just selline, nagu ise tahad.

Tuhat korda edasi jagatud vale ei muutu tõeks. Aga mis siis, kui seda jagatakse miljon korda? Oma arusaamistele, usule ja eelarvamustele kinnitust leida on nüüd kergem kui eales varem.

Hiina vanasõna ütleb, et kui sa pole kolm päeva midagi lugenud, muutub su jutt igavaks. Vanad hiinlased oleksid pidanud nägema Eesti tänavust jõulueelset raamatuedetabelit. Nõiad jagavad eneseabinõuandeid ja eneseabinõuandjad nõiuvad.  Võimalik muidugi, et see kõik on vajalik. Tegelikult ei ole ju kellelgi õigust irvitada inimese üle, kes ütleb, et tal istub igal hommikul kohvi joomise ajal ingel õla peal. Äkki istubki?

Aldous Huxley düstoopias «Hea uus ilm» kirjeldatakse, kuidas madalama kasti inimesi maast-madalast teadlikult kasvatatakse. Kaheksa kuu vanused imikud, kelle saatuseks on teha tulevikus kõige nürimaid töid, pannakse roomama raamatute rõõmsate lehekülgede ja kirgaste rooside poole. Nad jõuavad kohale ja on vaimustuses. Siis aga lajatab kõrvulukustav pauk. Sireen hakkab kiledalt undama, häirekellad löövad kõlisema. Igaks juhuks lülitatakse sisse ka mõõdukas elektrišokk. Nii saavutatakse tingrefleksi abil varakult soovitud tulemus. Talumatu müra ja valus elektrilöök hakkavad seostuma raamatutega, raamatud tekitavad edaspidi vaistlikku viha. 

Praegu tundub, nagu oleksid paljud läbinud selle 1934. aastal kirjapandud musta tulevikunägemuse täiesti vabatahtlikult.

«Peegel valetab. Ma ju tean ise, milline olen,» porises paar aastat tagasi hea sõber, kui oli peeglisse vaadanud. Sel sõbral on väga hea huumorimeel, aga ühtlasi kuulutas ta prohvetlikult ette tõejärgse ajastu saabumist. Tänavu otsustaski Oxfordi sõnaraamatu toimkond, et 2016. aasta sõna on «posttõde» ehk «tõejärgne» («post-truth»). Nii iseloomustatakse seda, kui avaliku arvamuse kujunemisel jäävad objektiivsed faktid alla emotsioonidele ja isiklikele veendumustele.

2016 LÄHEBKI ajalukku aastana, mis näitas, kui suur mõju on sellisel meediaruumil, mille inimene endale ise nutikate algoritmide abil kujundab. Sotsiaalmeedia algoritm oskab kavalalt määrata, milliseid uudiseid sulle kuvatakse. See meediaruum võib päriselust tublisti erineda ja sageli erinebki ning kokkupuuted reaalsusega on juhuslikku laadi.

Üks sellesama nähtuse eredamaid tõestusi on Donald Trumpi presidendiks tõus. See ei allu justkui mingile loogikale. Kuidas on võimalik, et proletariaat toetab riigi üht rikkamat inimest?  

Sageli on fakt see, et faktidel pole enam erilist tähtsust maailmas, mida on võimalik lasta endale paista just niisugusena, nagu tahad. Selles maailmas jõuavad sinuni uudised vaid meelepärastest kanalitest. Maakera on lapik, alati varjab keegi tõde, valitsus on ikka kellegi teenistuses, iga burka taga on irevil vampiirikihvad ning igal väikesel pagulasel tiksub seljakotis pomm. Aga üldiselt pole tarvis muretseda, sest kloori joomine teeb terveks.  

Inimesed, kes kasutavad oma töös sõna, on veidi kimbatuses. Kust läheb piir nüriduse, lolluse ja piiratuse õhutamisel? Mida tohib teha viimase kui kõmupiisa väljaväänamiseks, inimeste lugema meelitamiseks? Kas ainsaks kriteeriumiks peakski olema klõpsude arv või tuleks lugejat ka informeerida ja harida, ilma peibutava vahuta? Pealkiri «Omasooihar paabulind üritas luksusautoga seksida» näis olevat selle nähtuse kvintessents. Tundus, et edasi pole enam kuhugi minna. Mingis mõttes oli see aga alles algus. Infomüra on kõrvulukustav, selle seest saavadki kosta ainult väga valjud hääled.

VÄHEKE ENNE jõule on maapoes taaraveopäev. See tähendab, et sinna kogutud pudelitele ja purkidele tullakse järele. Kollase poekese esine on mattunud kireva sildiga taarat sisaldavate tohutute läbipaistvate kilekottide alla. Tegelikult ulatuvad need sõna tõsises mõttes räästani. Kottides on peamiselt õlle- ja džinnipurgid ja -pudelid.

Kuigi on varane pärastlõuna, on taevas tinahall. Asfalt on vihmast märg ja loigupeegel teeb vaatepildi veelgi efektsemaks. Keegi pidi need pudelid ju tühjaks jooma. Kuhugi pidid need sajad liitrid voolama.

Huvitaval kombel tuli viimane regionaalpoliitikat puudutav organiseeritud protestilaine siis, kui uue valitsuse alkoholipoliitika ähvardas pigistada napsimüüki maapoodides. Lehtedesse ja sotsiaalmeediasse paiskus nagu paisu tagant osavasti seatud arvamusi ja teravaid kolumne, mis kinnitasid laias laastus ühte ja sama: elu maal hääbub lõplikult, kui seal kärakat osta ei saa. Alkoholitöösturite ja PR-firmade häbenematult välja paistvate kõrvade tagant võis lugeda ühest sõnumit, et tegelikult on just joodik see, kelle maksude najal saab riik õitseda ja õilmitseda. Tartu kirjanik avaldab südantlõhestava loo sellest, kuidas alkohol tõi meile vabaduse.  

Kahju, et samasugune protestitsunami ei pääsenud valla siis, kui sealsamas vallas pidid inimesed loobuma lasteaiast, koolist, postkontorist ja pankrotti läinud suurimast tööandjast ning alles jäi alles ainult kaks korda päevas maakonnakeskuse vahet sõitev buss. Sedamoodi kipub vägisi masendus peale ja süveneb tõdemus, et neid pole enam kellelegi vaja. 

Ja muidugi ei järgnenud mingit ülemaalist protestilainet, kui hiljuti sulges uksed oma poole­sajandat aastapäeva tähistanud raamatukogu. Auu, kirjanik!  

PIIRID HÄGUSTUVAD. Meelelahutus segunebki kultuuriga. Trükisõnasse on eestlased ikka aukartusega suhtunud. Eesti folklooriski on raamatutel oma kindel koht. Tõsi küll, raamatute all mõisteti varasemas suulises pärimuses vaimulikku kirjandust. Vanad eestlased teadsid, et kui raamatu peal tappa lapse peast korjatud esimene täi, õpib laps ruttu lugema.

Uued eestlased on vanade eestlaste järeletulijad ja seetõttu valmis uskuma uskumatut. Konks on ehk selles, millele viitas kunagi kodanik Männike. Seda, et midagi ei ole olemas, ei saagi tõestada. Tõestada saab ainult seda, mis on olemas. Kui muidugi on olemas. 

Maailm ei ole mustvalge. Ei ole kunagi olnudki. Aga nüüd on värve rohkem kui iial varem. Kus on tõde? Oma kirjutistes raamatuvägivalda hukka mõistev publitsist osutub naisepeksjaks. Rahva tervise parandamisest rääkiv riigikogulane teeb tööd purjuspäi ja on selle üle veel omal kombel uhke.

Pärast 2016. aastat ei ole suur maailm enam endine. Meie enda personaalne maailm võib aga olla. Vähemalt saame seda endale ikka ja jälle kinnitada. Selle vastu, et talved on rohelised ja õues lirtsub muda, ei saa me midagi ette võtta. Aga on asju, mida on võimalik muuta.

Aeg-ajalt meenub mulle aastatetagune stseen ühest Viljandi raamatupoest. «Emme, ostame palun selle raamatu!» palus pisike kollases kleidis tüdruk. «Ei osta, sul juba üks raamat on,» vastas ema. Ja läinud nad olidki. Tahtsin esimese hooga ise selle raamatu eest maksta. Järele mõeldes tundus siiski, et see ei ole minu asi.

Nüüd seda raamatupoodi enam pole, kuid kirjeldatud hetke kannan ma endaga. Ehk oleksin ikkagi pidanud selle raamatu ostma?

Too tüdrukuke peaks nüüd juba passiealine olema. Loodan, et tal on kõik hästi. Seda aga ei saa ma kunagi teada, kas ta elu oleks läinud kuidagi teisiti, kui ta oleks tookord kõndinud poest välja ihaldatud raamatuga.