1938. AASTA vallapiiride reformi puhul oli tunda ajutegevuse osavõttu. Arhivaar Liivi Uuet on raamatus «Eesti haldusjaotus 20. sajandil» kirjutanud: «Valdu ei liidetud mehaaniliselt, vaid võimalikult täpselt, arvestades kohalikke olusid. Valdadevahelised piiriõgvendused toimusid üksikute talude ja metsakvartalite kaupa.» Samuti järgmist: «Valdade kuju oli kaugel optimaalsest: mehaaniliselt liidetud väikestest mõisavaldadest tekkinud vallad võisid mõnikord olla sopilised ja väljavenitatud. /.../ Eeltoodust lähtudes ja võttes arvesse ka asustustihedust eri valdades ning maksimaalset võimalikku kaugust vallakeskusest /.../ kujundati uued vallad.»
15 vallaks peetavat maakonda ehk Elagu haldusreform!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdne haldusreform end sellest kõigest häirida ei lase, kuid on sellegipoolest takerdumas, sest mõnda maakonda jääb mitu valda. Vaja on minna võiduka lõpuni. Saagu Eestisse 15 vallaks peetavat maakonda!
AGA ET ääremaastumist pidurdada ja säilitada kohalike elanike side omavahel ja riigiga, tuleb moodustada maakondades-valdades niinimetatud külanõukogud. Muidugi mitte igasse külla. Need oleks kohalikku elu elavdavad keskused. Seal oleksid mõned organisaatorid. Juht, kes kõiki kuulab ja kõike lubab. Sotsiaaltöötaja-psühholoog, kes hädalisi lohutab. Kultuuritöötaja, kes kooskäimisi ja ajaviitmisi eest veab. Jõumees, kes kehakultuuri tagant tõukab ja abipolitseinikuna pätte kantseldab. Vähemalt üks neist peaks olema väga korralik inimene, kes suurematest vigadest ette kannab sinna, kuhu vaja.
Need inimesed ei pea olema kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, vaid sõbralikud ja võimalikult kohalikud inimesed. Nii jääks kohapeale mõnigi asjapulk, keda kodanik ise tunneb, kes on kergesti kättesaadav, kes on täpselt kursis oma piirkonna olukorraga, kes on vajaduse korral võimeline vähese aja- ja bensiinikuluga ninapidi sündmuskohal olema. Siis säilivad kujunenud meie-tunne, olemasolevad isiklikud mitteametlikud seosed, kohalikud traditsioonilised üritused...
MUIDUGI ON selleks kõigeks raha vaja. Linnad peavad seda tagasi andma. Juba kaua on nad elanud maa kulul. Linnades muutus iive negatiivseks juba enne okupatsiooni. Linnad kasvasid ainult maa arvel.
Kui püüaks arvutada, kui palju kasvatus-, koolitus- ja maksuraha viib üks linna siirduv inimene maalt ära. Eeskujuks võtta on ainult arvutusi, mis on tehtud inimese lahkumisel igaveseks. Siis saadi keskmiseks 861 000 eurot (vaata 2013. aasta 8. novembri Postimehest artiklit «Milline on Eesti inimese elu hind?»). Linna on läinud mitusada tuhat inimest. Kui need arvud korrutada, saame kokku oi-kui-suure nõudeõiguse.
Seejärel saab astuda järgmise sammu: üks vald mitme maakonna peale. Siis saab osutada juba ülikvaliteetseid teenuseid. Saab palgata väga head spetsialistid, näiteks kõrgepalgalised koolispetsialistid valla koolide jaoks, eraldi asfalt-, kruusa- ja pinnasteede ametniku ja nii edasi.
Jõudu tööle!