Seitse aastat tagasi juhtus Suure-Jaanis liiklusõnnetus, kus lapsi lasteaeda sõidutavale emale sõitis teine auto külje pealt sisse ning nelja-aastane poiss sai tagaistmel vigastada. Kuigi see juhtus ammu, tabas peret eelmisel nädalal üllatus, mis vana armi lahti kiskus. Seda sõna otseses mõttes.
Kohe pärast avariid läks ema Kristiina poja Hendriga Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus lapse põsele tekkinud haav puhastati ja kohaliku tuimestusega kinni õmmeldi. Enne nelja õmbluse tegemist korjas valvekirurg ema sõnul kolmnurksest haavast ka klaasikilde.
Kõik oli korras kuni eelmise aastani, mil armist tuli natuke klaasipuru – ema veel naljatles, et tal on klaassepa poeg.
Selle aasta septembris lõi aga armi põletik. Selle ravimisega pere ise enam toime ei tulnud ning pani aja kirurgi vastuvõtule, kuhu pääsemist oodati eelmise nädala kolmapäevani. Seni soovitas perearst armile määrida põletikuvastast salvi.
Pereema ütles, et pidi mehega üllatusest minestama, nähes, kui suure killu kirurg nüüdseks 11-aastase poja põsest lõpuks välja võttis: sentimeetri pikkune ja poole sentimeetri laiune tükk oli temaga kaasas käinud üle poole elu.
«Olen seniajani hämmingus, mida poeg endaga seitse aastat kaasas kandis,» lausus ema.
Poiss võttis põsest välja tõmmatud killutüki järgmisel päeval ka kooli kaasa, et näidata seda kaaslastele, kes olid teda paistes põse pärast narrinud. Nüüd, peaaegu nädal hiljem, tunneb poiss end hästi ja saab jälle trenni minna. Ema sõnul on ta tubli spordipoiss ja ta ise oli arvanud, et äkki tõi kild talle isegi õnne.
Olgugi et õnnetus juhtus aastaid tagasi, pole nad ema sõnul sellest veel päriselt toibunud – näiteks kardab ta ristmikke, sest õnnetus juhtus teise juhi süül just teede ristumise kohas.
Poisi ema ütles, et ei soovi antud juhtumis kedagi süüdistada ja Viljandi haigla arstidele jagub tal pigem kiidusõnu.
Kui perekonnale oli nii kaua organismis olnud võõrkeha suur üllatus, siis kirurgidele pole seesugune asi haruldus. Viljandi haigla kommunikatsioonijuhi Krista Valdvee sõnul tuleb ikka ette, et autoavarii tagajärjel tungivad klaasikillud nii sügavale kudedesse, et neid pole võimalik avastada. Samuti juhtub, et need organismi arenemise käigus liiguvad ning lõpuks ka nahapinnale jõuavad.