Hundikari piiras põdrakütid sisse

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põdrajahile läinud Kärstna jahimehed kohtusid üheksapealise hundikarjaga, keda tuli püssilasuga laiali peletada. Foto on illustreeriv.
Põdrajahile läinud Kärstna jahimehed kohtusid üheksapealise hundikarjaga, keda tuli püssilasuga laiali peletada. Foto on illustreeriv. Foto: Taavi Purtsak

Kui Kärstna jahimehed põdrapullide peibutamiseks vilest põdralehma häält välja puhusid, ilmus kohale üheksapealine hundikari ja piiras nad ümber.

Kogu see lugu juhtus ülemöödunud nädalavahetusel Muti järve lähistel. Septembri keskel algas varitsusjaht põtradele ja tol hommikul oli kümmekond Kärstna jahimeest varitsusest huvitatud. Nii mindigi ühe või kahe mehe kaupa eri kohtadesse ning hakati põdralehma häält matkima. Põtradel käib parasjagu jooksuaeg ja kui jahimees suudab emaslooma häält piisavalt hästi järele teha, võib mõni pull talle päris lähedale tulla.

Kohtumine huntidega

«Järsku üks kütt siis vaatas, et mis seal metsas on – kas rebased või... Mitu looma passis,» rääkis Kärstna jahiseltsi esimees Henno Kallas, kes kogu jahi aja oli küttidega ühenduses olnud. «Kui jahimees optikaga püssist vaatas, nägi ta, et polegi rebased, vaid on üheksa hunti.»

Lisaks kolmele täiskasvanule oli seal kuus kutsikat. Suured hundid olid tulnud kaarega põdralehma hääle peale, mida jahimees tegi. Ega nende peletamiseks muud suuremat ette võtta saanudki kui püssist pauk õhku lasta, sest praegu neid veel küttida ei tohi. Hundijaht algab novembrist.

«Vana jahimees neist huntidest ei ehmata, aga võib-olla natuke ärevaks teeb küll, et põdralehma hääle peale tulevad vanad hundid teda piirama, üks ühelt ja teine teiselt poolt,» märkis Kallas ja lisas, et tagantjärele on see huvitav lugu, aga metsas võis ikka vähe kõhe olla.

Kui viimased aastad välja jätta, ei ole hundid Henno Kallase sõnul seal kandis muret teinud. Jahiseltsi on ta Kärstnas juhtinud juba üle 30 aasta ja teab rääkida, et üks või kaks hunti on talviti nende maal ikka liikunud. Kui neid on vahel ka kolm olnud, pole see traagika, sest hunti võib tõepoolest nimetada metsa sanitariks. «Aga kui neid on üheksa karjas ja me teame raudselt, et kusagil liigub veel kaks hunti, kes on jahipidamiseks karjast lahku löönud, siis on seda juba palju,» lausus ta.

Jahiseltsi esimees teadis veel rääkida, et sellessamas Muti looduskaitseala piirkonnas, kus hunte märgati, oli üks hommik varem nähtud kuut põdralehma ja kahte pulli. Põdralehmadel aga ei olnud ühtegi vasikat. «Sellist olukorda pole meil varem siin olnud. Ei ole raske arvata, kus need vasikad jäid,» tähendas ta. «Võib-olla üks vanalehm ei toonudki vasikaid ja alati võib hukkuda üks või kaks, aga hundid on kuus või seitse vasikat ära söönud.»

Kütid tahavad hundilube

Nii on Henno Kallas seda meelt, et hundilaskmislube on Viljandimaale juurde vaja. Ta meenutas, et kaks aastat tagasi, kui seakatk hakkas levima, ei saanud meie maakond ühtegi hundiluba, kuid juba toona nägid nad üheksat hunti ning rekordkari, mida kütid on märganud Kärstna ja Vambola jahiala lähistel, küündis suisa 11 isendini. Möödunud aastal oli selle kandi küttidel taas võimalik hunte lasta ning Kärstna mehed said kätte ühe ja Vambola omad kolm. Too kari, millest nüüd juttu oli, jäi toona puutumata.

Lisaks sellele teavad kütid teisest hundikarjast Pahuvere soos. «Neid on meie andmetel järel kolm looma ja seega räägime kahe karja peale kokku 12 hundist, kes siin Kärstna, Vambola ja Karksi jahimaadel elavad,» tähendas ta ja ütles, et lahendus ei ole üks või kaks hundilaskmisluba. «Teisest küljest, kui neid hunte jääb järele üks või kaks, siis jahimeestel ei tule ju mõttessegi, et läheks hundijahti. Las nad siis ollagi metsa sanitarid, aga kui neid on nii palju, on aasta või kahe pärast tulemus selline, et hakatakse rohkem koduloomi murdma.»

Jahiseltsi esimees tähendas, et metssigu, kes on hundi põhilised saakloomad, sisuliselt piirkonnas enam pole, metskitse arvukus on tagasihoidlik ja põdravasikad süüakse ära. «Kui edaspidi üheksane hundikari nälga jääb, siis küll enam garanteerida ei saa, et hunt üksikule seenelisele või marjulisele kallale ei tule,» nentis ta. «See ei pruugi kohe juhtuda, aga sama poliitika jätkudes võib see aasta või kahe pärast kõne all olla.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles