Suurepärase festivali kitsaskohad

Toomas Koitmäe Foto: Erakogu

Viljandi pärimusmuusika festivali kolmandal päeval oli üldpilt suurepärane: ilm oli ilus, pärimeetris liikusid tuhanded festivalisõbrad ja nendega vesteldes oli kuulda kiidusõnu tublisti rohkem kui laitmist. Sellegipoolest joonistusid välja konstruktiivse kriitika valdkonda kuuluvad asjaolud, millele ehk edaspidi tuleks tähelepanu pöörata.

Neljapäevast saadik oli kuulda nurinat ühe konkreetse uuenduse osas. Nimelt ei taganud festivali pass enam pääset pärimusmuusika aida kontsertidele. Selleks, et artiste aidas vaadata, tuli soetada lisapilet, mille hind oli kaks eurot. Kui piletitelgist päriti, miks süsteem selline on, sai erinevaid vastuseid: kord ütlesid piletimüüjad, et see on seotud folgi kuulumisega Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) egiidi alla, siis aga kehitasid õlgu ja nentisid, et nii lihtsalt on.

Korraldajatest võib aru saada, sest uus süsteem hoiab ära tohutud järjekorrad ja ülerahvastatud kontserdid, mida varasematel aastatel on juhtunud. Kaks eurot ei ole ilmselt nii suur summa, mis sunniks kontserdist loobuma ning korraldajatel on pileteid müües võimalik ühel hetkel saal täitunuks arvata ja piletimüük lõpetada. Inimesed aga nurisesid seetõttu, et muudatusest ei olnud teada antud. Oli neid, kes tulid neljapäeval või reedel kohale täpselt mõne aida kontserdi ajaks, aga nad saadeti ukselt tagasi, sest saal oli juba välja müüdud.