Arvamus. Suurepärase festivali tagasilöögid

Pärimusmuusika ait Foto: Valdo Ots

Viljandi pärimusmuusika festivali kolmandal päeval oli üldpilt suurepärane: ilm oli ilus, pärimeetris liikusid tuhanded festivalisõbrad ja nendega vesteldes oli kuulda kiitu tublisti rohkem kui laitu. Sellegipoolest on välja joonistunud mõned kriitilised asjaolud.

Juba neljapäevast saati oli kuulda nurinat uue süsteemi pärast. Nimelt ei taganud festivali pass enam automaatselt pääset pärimusmuusika aida kontsertidele. Selleks, et artiste aidas näha, tuli soetada lisapilet, mille hind oli 2 eurot. Kui piletitelgist pärida, miks süsteem selline on, sai erinevaid vastuseid: kord öeldi, et see on seotud folgi kuulumisega EBU egiidi alla, kord jälle kehitati õlgu ja nenditi, et nii lihtsalt on. Korraldajatest võib aru saada: uus süsteem hoiab ära tohutud järjekorrad ja ülerahvastatud kontserdid, mida varasematel aastadel on juhtunud. 2 eurot ei ole kellelegi summa, mis sunniks kontserdist loobuma, ja korraldajatel on sääraselt pileteid müües võimalik ühel hetkel saal täitunuks arvata ja piletimüük lõpetada. Küll aga pani inimesi nurisema asjaolu, et sellisest muudatusest ei olnud teada antud. Oli neid, kes tulid neljapäeval või reedel kohale täpselt mõne aida kontserdi ajaks ja saadeti ukselt tagasi, sest saal oli juba välja müüdud.

Niipalju kui siinkirjutaja piletitelkide juurde sattus, oli küll selge, et töötajatele olid antud juhised igale passiomanikule eraldi uuest süsteemist ülevaade anda, kuid siiski oli päris suur hulk neid, kellele muudatused üllatusena tulid. Oli siis põhjus selles, et mõnele siiski sellist teavet passi lunastamise ajal ei jagatud, või inimese enda hajameelsuses, igal juhul on selge, et kui muudatus puudutab tuhandeid inimesi, ei saa see sellest teadaandmist jätta festivalipäevadele. Kahjuks pole täpselt teada, mis kanaleid pidi ja kui pikalt ette festivali korraldusmeeskond eraldi piletiostu vajadusest teatas (või kas üldse), aga kümneid inimesi, kes oma lemmikute kontsertidest ilma jäid, võis aida ümber jalutades trehvata alatasa. Selge on see, et teavitustöö polnud hea. Kuigi teadlikkust pole kunagi võimalik viia saja protsendini, oli nutulaulu kuulda häbiväärselt palju.