Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2016/07/29/5668561t1h8ac0.jpg)
Juba paarkümmend aastat on kunstnik Kersti Rattus võtnud folgipeo aegu puhkuse, et pühenduda selle kujunduse loomisele. Mis siis, et päevad venivad pikaks ja ulatuvad sageli öötundidesse. Ilma tema vaimukate ja värvikate kujundusteta ei kujuta seda festivali enam ettegi. Ja ta ei ole ainult lavakujundaja. Kui linnas on näiteks mõned puud mässitud pehmesse kangasse, tasub samuti tema poole vaadata. Seda kummalisem on, et kõik sai alguse juhusest – saatuslikuks osutunud jalaluumurrust.
Läheme ajaloos tagasi. Aasta oli 1997. Tallinnas sündinud ning 1980. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lavakujunduse ja maali alal lõpetanud Rattus oli jõudnud Viljandisse. Seljataga oli aasta töötamist Ugala teatris. Vabakutselise kunstnikuna oli ta asunud õpetama kultuurikolledžis.