Välkarvustus. Muusika kui teraapia

Dasta-e-Azada on kindlasti see kollektiiv, kelle muusikat ei saa võtta ilma tausta teadmata. Kui ma vaatan nende viie afgaani tüdruku nägusid suurelt ekraanilt, siis pole midagi teha, kurgus hakkab natuke pitsitama. 

Me ei tea, mida nad on näinud ja mida läbi pidanud elama, kuid need ei ole lapsesilmad ja need ei ole laste näod. Nad on pärit maalt, kus muusika oli keelatud ja mis on üle elanud ühe sõja teise järel. Nad õpivad 2010. aastal loodud Afganistani rahvuslikus muusikainstituudis. Kõik selle kooli õpilased on sõjas kellegi kaotanud. Taliban on proovinud nende kooli õhku lasta.

Nad alustasid laval koos kohalike noorte muusikutega, mängiti etnolaagris õpitud lugusid. Varsti läksid eestlased ära ning lava jäi viie tüdruku ja nende õpetaja päralt. Võimalik, et Afganistani traditsioonilised pillid nagu rubab ehk lühikese kaelaga lautotaoline keelpill, võivad jätta monotoonse mulje. Hea küll, ehk ei ole noorte mängijate oskused veel ka kõige paremad. Võimalik, et helikandjalt see muusika ei töötaks. Aga elavas esituses, suured pruunid ja nukrad silmad ekraanilt vastu vaatamas, on see hoopis midagi muud. Neile lastele on muusika omamoodi teraapia ja võimalus mineviku veristele varjudele vaatamata edasi elada.