Võitlus herilastega ehk viinamarjad juba valmivad

Aiandustalu perenaine Taisia Peek julgeb Eesti oludes kasvatamiseks soovitada mitut viinamarjasorti. Foto: Valdo Ots

Tarvastu külje all asuva Peegi-Kuressaare talu tänavused verivaenlased on herilased. Hilise maasikasaagi pistsid nad nahka ja nüüd hoiab pererahvas silma peal, et sama ei juhtuks viinamarjadega. 

Peegi-Kuressaare aiandustalu peavad Endel ja Taisia Peek, kes sündisid ja elasid pikki aastaid Abhaasias eestlaste asutatud Salme külas. 

Ühed perenaise lemmikud on viinamarjad. Praegu on tema hoole all sirgumas 15 sorti, neist kümmekond on esindatud mullu ehitatud kasvuhoones. Hästi edenevate sortide istikuid müüb naine kevadel ka Viljandi turul ning mitut sorti, näiteks «Arkadiat», «Jubilei Novgorodat» ja «Zilgat» julgeb ta Eestis kasvatamiseks soovitada. 

Liivane maa näib meeldivat

Kui Sakala Peegi-Kuressaare kasvuhoones viinapuid takseerib, on enamik marju veel toored. «Hasanski sladki» viljad on küll päris küpse moega, aga perenaine hüüab kohe, et ärgu me neid ise näppigu.

«Kui kas või üks mahlatilk lehtedele satub, on herilased kohe platsis ja teevad puhta töö,» põhjendab ta. «Kui nemad viinamarja maitse suhu saavad, ei aita enam miski.»

Taisia Peek murrab meile ise ettevaatlikult ühe kobara. 

Viinapuud on Peekidel väga ilusad ja lopsakad. «Paistab, et meie liivamaa neile meeldib,» ütleb perenaine ning räägib, et üle väetada viinapuud ei tohi, sest siis muutub ta liiga lopsakaks, hakkab varsi ja vääte pikaks ajama, aga saak jääb napiks. «Rammutan neid tavalise kastmisväetisega ja veidi annan sõnnikut ka.»

Ehkki ka meie mekitavad viinamarjad on täitsa magusad, rõhutavad nii Taisia kui Endel Peek, et Abhaasias olid need tunduvalt maitsvamad. Seal on ju päikest palju rohkem ja just seda on hea maitse saamiseks väga vaja.

Taisia Peek räägib, et Abhaasias kasvasid viinamarjad kõikjal mäenõlvadel tohutu suurtel põldudel. Nende tarvis olid ehitatud inimesekõrgused tellingud, millelt marjad suurte kobaratena alla rippusid, nii et oli neid hõlbus noppida. Väädid võisid Endel Peegi meenutust mööda kasvada 30–40 meetrit pikaks ning need olid nii jämedad ja vastupidavad, et täismees võinuks vabalt neid mööda ronida.

«Salme küla juures olid viinamarjad nii toitvad, et kui ühe kobara päeval koos saiaga ära sõin, oli terveks päevaks kõht täis,» pajatab Taisia Peek ning Endel Peek lisab muigamisi, et tema proua ei joonud Abhaasias ka vett, vaid rüüpas ainult viinamarjadest tehtud veini. «Purju ta sellest ei jäänud.» 

Tolmeldab vatitupsuga

Vahepeal jõuame kasvuhoone teise otsa ja peremees lubab autasu sellele, kes arvab ära, mis taim seal kasvab.

«Aprikoos on tänapäeval populaarne,» pakun huupi kohe õige vastuse.

«Teda on Kaukaasias ja Venemaa lõunaosas ka. Meil kasvas ta varem neli aastat toas lillepotis ja andis kaks kilo vilju aastas. Valmis alati juuli lõpu poole, poja sünnipäeva ajal,» jutustab Taisia Peek.

Mullu sügisel istutas naine aprikoosi kasvumajja. «See sai aga vist veidi kannatada: ehkki kevadel oli õisi rikkalikult, pudenesid need maha. Vaid kuus vilja valmisid kenasti.»

Taisia Peek räägib veel, et käis aprikoosi õisi kevadel ise vatitupsuga tolmeldamas, sest need õitsesid nii vara, et mesilased veel ei lennanud. Pealegi ega mesilased eriti kilemajja minna tahtvatki. «Olen jätnud meelega osa õisi tupsutamata ja näinud, et sealt vilju ei tule,» jutustab aednik. 

Teisel pool kasvuhoone vahekäiku kasvab Peekidel kääbusvirsik.

«Sellele annan kirvest!» sõnab peremees, naljatoon hääles.

«Ei tohi, ei tohi!» hüüab Taisia Peek selle peale.

Selgub, et see mullu sinna istutatud taim ei andnud tänavu üldse vilju.

«Ju ta järgmisel aastal annab. Mina teda maha võtta ei luba!» ütleb Taisia Peek. 

Veinimarja tulevikku ei usu

Ehkki Eestis ja Viljandimaalgi on viimastel aastatel veinitegemise plaaniga rajatud suuri viinapuupõlde, Taisia Peek siin veinimarja tulevikku eriti ei usu. «Eestis on külma ja heitliku talve tõttu nende kasvatamine liiga riskantne. Mina viskan oma taimedele sügiseti kuuseoksi peale ja muldan neid, aga ikka kipub külm liiga tegema,» põhjendab ta.

Taisia Peek rõhutab, et kindlasti ei ole mõtet tuua istikuid soojematest paikadest, vaid kasvatada tuleks ikka neid, mis on end põhjamaa oludes juba tõestanud.

Positiivsena nimetab ta viinamarjakasvatuse puhul aga seda, et Eestis on haiguste ja kahjuritega muret palju vähem kui näiteks Abhaasias. «Mullu, tõsi küll, oli taimedel sügisel jahukastet, see võttis lehed ära, varred ei puitunud nii hästi, kui olnuks vaja, ja mitu taime läks välja. Tänavu on aga taimed puhtad ja terved,» jutustab ta. 

Abhaasias ei olnud Peekide kinnitusel ühtki peret, kes ei oleks veini valmistanud.

«Viinamarjast hea veini saamiseks peab olema korralik kelder – muidu ei tasu jännatagi,» märgib Taisia Peek. «Käärimine peab lõppema kindla, madalama temperatuuriga, soojas käärib ta lõppematult.»

Tšatša leevendas kõhuvalu

Peegid tegid veini tavaliselt puhtast viinamarjamahlast. Kestad läksid veel teiselegi ringile, siis lisati märjukesele veini saamiseks suhkrut ja vett. Endel Peek ütleb muheldes, et kõige parem jook tuli kolmanda ringiga, kui allesjäänud massist aeti viinamarjapuskarit ehk tšatšat, mis oli seal täiesti seaduslik rüübe. 

Tema kinnitust mööda oli see jook igati hea, pealekauba otsiti sellest abi paljude haiguste, sealhulgas seedehäirete korral. Tšatša võib Peegi jutu järgi kõhuvalu leevendada ka siis, kui kasutada seda välispidiselt. Selle alkohoolse joogi kangus on tavaliselt 45–50, harvem ka 60 kraadi.