Kui Eesti patsientide esindusühing 1993. aastal tegevust alustas, oli päevakorral teema, millistel juhtudel ja kuidas tohib psüühikahäirega inimesi nende endi tahtest olenemata ravile saata.
Tellijale
Psühhiaatrilist abi vajavate inimeste õiguste eest seisev süsteem võib teisest seisukohast olla totaalne jama
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
5. juuli 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tol ajal oli levinud praktika, et kõiki psüühikahäirega inimesi võidi panna haiglasse ning seal neid määramata aja jooksul kinni hoida ja ravida. Inimese vabaduse piiramise ja tahtevastase kehasse sekkumise kohta ei vormistatud mingeid otsuseid ning kohus juhtumeid üle ei vaadanud,» kirjeldas ühingu juhataja Pille Ilves (pildil). Praegust olukorda, mil kõiki tervishoiuteenuseid osutatakse üldjuhul inimese nõusolekul ning tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks peavad olema täidetud kolm seadusega sätestatud tingimust, peab ta inimeste põhiõiguste tagamise seisukohalt selgeks edasiminekuks.