Viljandi mehed viisid võidupüha paraadil Lennart Meri mõtte ellu

ETV otseülekandes oli kogu Eesti tunnistajaks ajaloolisele hetkele, kus Sakala maleva torupillimeeste rühm marssis Võrus peetud võidupüha paraadil tulekandjate rivi ees. Foto: Rannar Raba

Täna Võrus peetud võidupüha paraadi kõige olulisema tseremoniaalse uuendusena marssis tuletoojate rivi ees neli Viljandi torupillimängijat, nende seas kaitseliitlasest linnapea ning pärimusmuusika edendaja Ando Kiviberg.

„Algus oli väga hea. Näitasime, et 15 aastat tagasi Viljandi pärimusmuusika festivalil Lennart Meri poolt idanema pandud idee on päriselt tehtav ja väärib arendamist,” avaldas Kiviberg ettevõtmise järel rahulolu. „Eesmärk on ajaloolisele pärandile tuginedes anda Eesti torupillile tseremoniaalne roll ning aidata sellega kaasa mänguoskuse levikule meie meeste seas. Tugevaid naismängijaid on meil juba õige mitu, aga mehi napib,” põhjendas ta.

Ühtlasi avaldas ettevõtmise eestvedaja lootust, et järgmisel suvel peetaval paraadil on väljas juba 12 torupilli ning neli trummi.

„Mingit agressiivsust ja keerulist suhetedraamat siit otsida ei maksa. Tegemist ongi torupilliga, mida on võimalik kasutada väga erilistes tingimustes. Laiemas plaanis on selle projekti tähtsus aga tugevdada neid nähtusi ja märke, mis teevad meie kultuuri eriliseks ja torupill on kindlasti üks nendest sümbolitest,” lisas Kiviberg.

Lisaks Viljandi linnapeale sammusid Võru paraadil torupillimängijate rühmas Sakala maleva kaitseliitlased Kulno Malva, Lauri Kadalipp ja Peedu Põld. Neid saatis trummimängija Martin Aulis. Marsi vältel esitati kaht lugu. Esmalt Kivibergi „Marss Anna Mariale”, mille autor oli pühendanud oma vanemale tütrele. Teiseks Kuusalu rahvaviis „Sabamarss“, samuti Kivibergi seades.

Instrumentidena pruugiti seejuures spetsiaalselt paraadiks väljatöötatud uudseid sõjatorupille.

Mitmed ajaloolised ürikud kannavad legende, millest võib järeldada, et vanade eestlaste malevates oli torupill kasutusel sõjapillina. Sellele viitas president Lennart Meri juba 2001. aastal Viljandi pärimusmuusika festivali külastades. Kivibergi meenutuse kohaselt küsis riigipea otse: miks ei võiks Eestis olla üht torupillimängijate rühma, kes ka pidulikel üritustel võiks üles astuda.

Kui Kiviberg hakkas Meri mõttest sütitatuna asja ajama, põrkus ta kohe probleemile, et tol ajal ei valmistatud Eestis pille, mis oleks vastupidavad erinevates ilmaoludes. Nii jäi plaan aastateks oma aega ootama.

2010. aasta septembris võttis samal teemal uuesti jutuotsa üles praegune president Toomas Hendrik Ilves. Tema ettepanek oli luua torupillirühm kaitseväe orkestri kõrvale. Et selleks ajaks oli pilliehitus Eestis uue hoo saanud, läks Ando Kiviberg uuele katsele ning kohtus sama aasta lõpus kaitseministeeriumi kantsleri Mikk Marrani ja kaitseväe orkestri juhi Peeter Saaniga ning sai kindlustunde, et asuda pärimusmuusika keskuse vahendusel Eesti sõjatorupilli prototüüpi väljatöötama.

Uue instrumendi loomises ütlesid sõna sekka tuntumad pillimängijad Cätlin Mägi, Sandra Sillamaa ja Juhan Suits ning pilli hakkas kokku panema torupillivalmistajate dünastia noor meister Andrus Taul.

Siht oli luua pilli, mille keel ja piuk püsiks niiske, kuuma ja külma ilmaga hääles. 2014. aastal sai esimene prototüüp valmis ja seda proovinud Juhan Suits andis tulemusele hea hinnangu.

Seejärel seati sihiks sõjatorupilli rühmaga üles astuda juba 2016. aasta võidupüha paraadil.

Torupilliliike on enam kui tosin. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide sünnikohas ei olda päris kindlad, on päritolupiirkondadeks peetud eelkõige Iraani ja Indiat. Päris täpselt ei ole teada sedagi, millal torupill Eestisse jõudis. Varaseimad teated torupillimängust Eesti linnades ulatuvad 15. sajandisse.

Torupilli on siin mail kasutatud nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi, mille kohaselt oli torupilli isegi põllul väsinud tööliste ergutamise vahend.