Priit Toobal sai võitluse kahe nädalaga lõpuni peetud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Rannar Raba, Hans Väre
Copy
Priit Toobal
Priit Toobal Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ühtevalu poliitiliste, aga ka kriminaalsete skandaalide keskmes püsinud Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ütles veel aprilli lõpus Sakalale, et on oma seisukohtade õigsuses kindel ning lubas vankumatu tinasõdurina Edgar Savisaare kõrvale jääda.

Kuigi Toobal teatas täna poliitikast lahkumisest, kinnitas ta alles 29. aprilli Sakalas ilmunud artiklis, et pole oma võitlust veel lõpuni pidanud.

"Nii kaua, kuni tunnen endas olevat tahtmist ja jõudu Keskerakonna tegevusse panustada, ma seda ka teen," lausus ta veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi.

Sakala avaldab toonase intervjuu uuesti.

Priit Toobal, teist on saanud Eesti poliitikas üks karikatuursemaid natuure, keda puudutavad uudised peaaegu alati elevust tekitavad. Mis te ise arvate, miks teile selline kuvand on tekkinud?

Noh, ma ei saa sellega päris nõus olla, et ma nii huvitav olen. See, et riigi suurima erakonna peasekretärist palju kirjutatakse, oli mulle selge juba 2007. aastal, kui nõustusin ametisse asuma. Keskerakond on suur, mistõttu teda armastatakse, aga ka vihatakse. See kandub paratamatult üle ka peasekretäri isikule.

Aga ma pole ka ise hall hiireke olnud. Kui on midagi öelda, siis ütlen selle kindlasti välja – vahet pole, kas kuulajaskonnaks on erakonna liikmed või laiem avalikkus.

Mis teist oleks saanud siis, kui Edgar Savisaar poleks mullu pärast haigust poliitikasse naasnud? Milline võimalus teil oleks olnud jääda poliitikasse ja partei peasekretäriks?

Kui Edgar Savisaar haigestus, olin ma veel parlamendi liige. Seega ei sõltunud minu poliitikas püsimine tema persoonist. Aga ega siis poliitikat tehta ainult riigikogus ja erakonna peasekretäri kohal. Poliitikat võib teha ka näiteks omavalitsuses ja kodanikuorganisatsioonides. See pisik on minus ammu ja küllap ma oleks ühel või teisel moel ühiskondlikus elus kaasa löönud ka siis, kui sündmused oleksid teistsugusteks kujunenud.

Minu küsimuse mõte seisnes selles, kuivõrd te sõltute Edgar Savisaare isikust.

Tema tegi mulle ettepaneku hakata peasekretäriks. Seega olen loomulikult temaga seotud. Pealegi olen endale lubanud – seda teab ka Edgar Savisaar –, et tahan olla peasekretär ainult sellises Keskerakonnas, mida juhib tema.

Aga ma ütlen veel kord, et poliitikat saab teha väga paljudes positsioonides.

Kohus otsustas äsja, et Keskerakond peab edasi tegutsema vana põhikirja alusel. Pärast seda on ohtralt ajakirjanduslikku kõneainet pakkunud vaidlus küsimuse üle, kas teil on kriminaalkorras süüdimõistetud inimesena ülepea õigus erakonna liige olla. Jättes kõrvale juriidilise küsimuse, kas juhatus peaks teid välja viskama või mitte, on minu meelest oluline märkida, et varem kehtis Keskerakonnas põhimõte: kriminaalkaristusega inimesed lahkuvad. Miks teie erand olete?

Me ei saa kuidagi juriidilist küsimust kõrvale jätta, sest see ongi üksnes juriidiline küsimus. Ma ei tea, kust on tekkinud arusaam, et varem on Keskerakond kõik karistatud inimesed oma ridadest välja heitnud. Näitena tuuakse nii Urbo Vaarmanni kui Ester Tuiksood. Kuulge, ma olin ju vahetult nende asjade juures ja tean, et Vaarmann lahkus ise äriregistri kaudu ning Tuiksoo kirjutas vabatahtlikult lahkumisavalduse.

Just! Miks teie ei kirjuta?

Mina ei tea, miks lahkusid Vaarmann ja Tuiksoo. Mina ei tunne ennast süüdi nendes tegudes, mida mulle ette heidetakse, ega näe seetõttu ka põhjust taanduda.

Lähema kuu jooksul pöördun Euroopa inimõiguste kohtusse, et saada endale õigus tagasi. See oli ka keskne teema eelmise aasta novembris, kui juhatuses arutati minu ja Lauri Laasi erakonda kuulumise küsimust. Nii esimees kui juhatus olid nõus, et meid jäetakse erakonda, ning soovitasid pöörduda inimõiguste kohtusse. Sellest ma lähtungi. Ma pole oma võitlust veel lõpuni pidanud.

Kas teid ennast pole ära tüüdanud, kuidas teie peale pidevalt näpuga näidatakse? Miks te seda võimaldate ega tõmbu rahulikuma elu peale, näiteks ettevõtlusesse?

Loomulikult võin ma ühel päeval poliitikast lahkuda. Aga nii kaua, kuni tunnen endas olevat tahtmist ja jõudu Keskerakonna tegevusse panustada, ma seda ka teen.

Keskerakond on minu peasekretäriks oleku ajal mitu valimist võitnud. Ma ei väida, et see oleks olnud üksnes minu teene, aga mingis osas siiski. See teadmine innustab minema järgmise aasta kohalikele valimistele head tulemust tegema.

Kui palju teis on usku, et suudate Tallinnas jälle pika puuga võita ja Savisaart linnapeatoolil hoida?

See, kuidas meil kuskil läheb, hakkabki sõltuma ees olevast tööst. Minu meeskonnal on soov anda endast parim. Kuni mul on esimehe ja juhatuse toetus, pingutan parima nimel.

Kuidas tervis vastu peab?

Pidavat olema üks selline häda, mis käib peasekretäri ametiga kaasas – need on sapikivid. Vaat need on mul küll olnud, aga muus osas pole põhjust kurta. Köha-nohu kimbutavad ka vahel.

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et Keskerakond on sõlminud tulevikku silmas pidades EKRE-ga salajase kokkuleppe, mille kohaselt teie keskendute venelaste häälte püüdmisele ja nemad proovivad kätte saada väiksema haridusega eestlaste omad. Kokku annaks see kaksikvalitsuseks piisava toetusprotsendi. Kas on nii?

Ei, selliseid kokkuleppeid poliitikas ei sõlmita. Mõni aeg tagasi heideti meile ette, et oleme valijaskonna Reformierakonnaga ära jaganud. Nagu toona, ei vasta see ka nüüd tõele.

Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et meie valijaskonnaks on üksnes venelased. Meil on eestlastest toetajaid rohkem kui Isamaal ja Res Publical üldse valijaid! Ja mis puudutab väiksema hariduse ja sissetulekuga valijaid, siis on nende seas enim hoopis Reformierakonna valijaid.

Olgu. Küsin siis teisiti. Kas te ei karda, et EKRE kaaperdab seni teile eestlaste seas kuulunud toetuse? Kui vaadata Mart Helme viimase aja retoorikat, on see justkui üks ühele Edgar Savisaare pealt maha viksitud. Vastandumine niinimetatud peavoolu meediale ja kartellierakondadele käib tema puhul söögi alla ja söögi peale. Savisaar mis Savisaar.

Olen nõus, et mingis osas EKRE ja Keskerakonna vaated kattuvad. Aga on ka selliseid küsimusi, kus meil on diametraalselt erinevad vaated. Näiteks rahvusküsimus: me ei kavatse eales alla kirjutada ettepanekule võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel hääleõigus.

Rääkides stiilist, siis eks Savisaare maneere ole läbi ajaloo proovinud kopeerida mitu poliitikut. Pole ka midagi imestada, sest vaadake, kui edukas ta on olnud. Samas kaldun siiski arvama, et üldjoontes on asi selles, et meile on lisandumas erakondi, kes näevad Eesti elu samamoodi, nagu meie juba mõnda aega oleme näinud. Meie nägime juba ammu õiguskaitseorganite ja meedia käitumises ohumärke. Nüüd hakkavad ka teised sama avastama.

Mis Keskerakonna siseelust saab? Lõhe Edgar Savisaare ja Kadri Simsoni leeri vahel näib väga sügav ja lappimatu olevat.

Kõigepealt on tähtis silmas pidada, et programmilistes küsimustes leere pole. Mis puudutab organisatsioonilisi küsimusi, näiteks põhikirja tõlgendamist ja Toobali õigust kuuluda erakonda, siis need on teisejärgulised. Küllap suudetakse neis asjus varem või hiljem kokku leppida. Aga eelduseks on muidugi see, et kõik lepiks ühtviisi faktiga, et mullu novembris valis Keskerakonna kongress esimeheks Edgar Savisaare ja andis talle mandaadi tegutseda. Kui seda alla ei neelata, siis pole muidugi kokkulepeteks lootust.

Märksõnad

Tagasi üles