Tartu vaim leidis ajutise pesa Kondase keskuse pööningul

Grigori Lotmani loomingust moodustavad suurema osa portreed. Lotman ja tema noorpõlve autoportree näituse avamisel. Autoportreed saab veel mõnda aega vaadata. Foto: GREGOR TAUL

naxe jällõg nuu huwwih tullih
säännõ nälgh omm qnstih tullih
niih sai wõet omma jälgadh selga
maalinehbussih ma`s wiitsih pelgah

sõit siih kylh qlgõs läebhi raskõ lummõtormih
qd qlg nuu kiirehld kohhal nink kaik sau normih
bussiysd sau tuld sizz wellah nink assih näis ants
qlgemb siss sennah qs oom qnst nink jep dancess

kaeh perrah selverih iis wiilh säälh kohdasin ma gregghi
nink toiesteh ysnapää me kahhasseh läximmõ periz segghi
siinh kondassõn sau mitkidõk wällahpanek mõnugghõ ää kaet
& nuu kaemisd me qnstihhnällas heng jo põhhalighuld jo ka laet

Just niiviisi algab Grigori Lotmani, luuletajanimega Grix, viiesalmiline luuletus «Aruandõg aknõd(i)(e)m(j)alõ mitkidõk asus mes Willandih qltuurkesqsen Kondassõn». See tartukeelne tekst, mis on oma koha leidnud ka äsja Kondase keskuse avaldatud luulekogus «CAX», sündis mõni aasta tagasi ühel külmal jaanuariööl, kui siin eksponeeriti Peterburi nonkonformistliku kunstirühmituse Mitki ülevaatenäitust.

Tulin seda vaatama Tallinnast, Grigori Lotman oma kodusest Tartust. Mitkid, need eriskummalised Piiteri kunstimadrused, on Lotmani loominguline eeskuju olnud juba aastakümneid ning nende ülesastumine Viljandis tähendas Neevalinna juurtega loojale vaieldamatult aasta tippsündmust.