LOODUS: Aasta lind valge-toonekurg alles vallutab Eestit

Meie suurima linnu valge-toonekure tiibade siruulatus võib küündida kuni kahe meetrini.Majesteetlikult, tiivaotsagi liigutamata tiirutab valge-toonekurg paisjärve kohal, nokk ette sirutatud ja jalad taga tilpnemas.

Eestis esimest korda 1841. aastal pesitsenud valge-toonekurg on suurim lind, kes siin elab. Tema kõrgus võib küündida meetrini ja tiibade siruulatus kahe meetrini. Nii et ta on peaaegu sama lai kui korvpallur pikk ning sama pikk kui korvpallur lai.

Eesti Ornitoloogiaühing valis aasta lindu juba kümnendat korda ja tänavu sai selleks valge-toonekurg. Ühingu valge-toonekure projekti juhi Margus Otsa sõnul korraldatakse iga kümne aasta tagant nende lindude pesapaikade rahvusvahelisi loendusi ja et järjekordsel loendusel pööratakse valge-toonekurele tavalisest rohkem tähelepanu ka tänavu, otsustati ta aasta linnuks kuulutada.

Aasta lindu valitakse seepärast, et tutvustada ühe tuntud liigi kaudu laiemale üldsusele linde ja nende kaitse põhiprobleeme.

"Valge-toonekurg on selles suhtes ideaalne aasta lind, et ta elutseb inimese juures ja kõik tema toimetused on hästi jälgitavad," leiab Ots.

Kohtumine pärast tuhandeid kilomeetreid

Enamik titekurgedest jõuab Lõuna-Aafrikast Eestisse aprillis, kuid saabuma hakkavad nad juba märtsi teisel poolel. Tänavu olid Viljandimaa esimesed toonekured päral märtsi lõpul. Näiteks Jämejala pargis käis isalind oma pesa üle vaatamas 30. märtsil, kuid emalind jõudis kohale alles sel esmaspäeval.

Margus Ots räägib, et oma rännuteedel lähevad linnud lahku ja taas kokku saavad nad alles eelmise aasta pessa naastes. Vahel juhtub, et esimesena naasevad hoopis samas pesas ilmale tulnud noorlinnud ja võtavad pesa endale koduks, aga enamasti on vanalinnud siiski varem kohal.

"Üldjuhul pesitseb üks paar kogu aeg koos ja seda just seepärast, et nad tulevad samasse pessa tagasi. Toonekured on ülimalt pesapaigatruud," kõneleb Ots. "Kui aga üks neist hukkub, tuleb teisel muidugi uus paariline otsida."

Taaskohtumise järel alustab paarike pulmamängu: nad ajavad pea kuklasse ja klõbistavad uljalt nokka. Peale selle klõbina ja tiivavihina muud häält valge-toonekurg kuuldavale tuua ei saagi, sest tema häälepaelad on taandarenenud.

Legend ei vasta tõele

Räägitakse, et toonekured ei suuda pikalt vee kohal lennata ja seepärast ei pesitse nad näiteks Soomes, Rootsis ega Eesti saartel. Valge-toonekurgede spetsialist Margus Ots aga kinnitab, et see ei vasta tõele.

"Lennates eelistab ta küll kasutada tõusvaid õhuvoolusid, mida vee kohal pole, aga ta suudab lennata ka ilma nendeta," ütleb ta. "Nad on lennanud näiteks Islandile ja osa valge-toonekure populatsioonist lendab Aafrikasse Itaaliast otse üle Vahemere."

Põhjus, miks valge-toonekured näiteks Saaremaal eriti ei pesitse, pole maas ega meres, vaid hoopis ajas. Eestis on nende kodu ju alles poolteist sajandit ja kuigi populatsioon üha kasvab, pole nad igale poole lihtsalt jõudnud.

"Samal põhjusel pole neid veel Soomes," nendib Ots. "Saaremaal oli pikka aega kaks pesa, kuid 2003. aastal pesitses seal juba kuus paari."

Rootsiga on lood veidi teised: alles eelmise sajandi algul seal pesitsenud lind on praeguseks sealt kadunud.

Väljasuremisohtu enam pole

1984. aastal hakati Lääne-Euroopas kartma, et valge-toonekured sootuks välja surevad, sest nende arv oli drastiliselt kahanenud. Nagu hiljem selgus, olid selle põhjused pikk põud talvitusaladel Aafrikas ning sobivate elupaikade vähenemine Euroopas. Tsivilisatsioon tungis peale ja toonekured olid sunnitud otsima paremaid jahimaid, mida nad leidsid Ida-Euroopas.

Siin oli küllalt märgalasid ja põllumajanduse kokkukukkumine Nõukogude Liidu lagunemise järel lõi häid elupaiku veel juurde. Kui vaid mõni aasta tagasi pesitses Eestis 2000 valge-toonekure paari, siis nüüd on neid Otsa hinnangul juba 4000.

"Mõnikord küsitakse minu käest, kui palju neid siis Eestisse mahub. Arvestades, et Lätis pesitseb umbes 10 000 valge-toonekure paari, võiks neid siin olla sama palju."

Kümne aasta eest tehtud uuring näitas, et toonekurgede olukord on tunduvalt paranenud, kuid alles tänavune loendus peab tõestama, kas nende arvukuse tõus oli ühekordne nähtus või on halvad ajad tõesti möödas.

Suure linnu väike toit

Nii nagu ei pea paika legend võimetusest lennata vee kohal ning ei vasta tõele jutt, et toonekurg toob lapsi, ei kanna lind noka vahel konni ega muud toitu, kuigi teda sageli seda tegemas kujutatakse. Toidupoolist transpordib ta poegadele hoopis oma söögitorus.

Toidu neelab toonekurg alla tervelt. Kõige suurem elukas, mis tema kõrist alla mahub, on mutt ja mõnikord jääb seegi kinni.

"Tähtsaimat rolli mängivad valge-toonekure toidulaual putukad, hiired, keda ta püüab enamasti viljalõikuse ajal, ja kevaditi muidugi konnad," räägib Ots. "Üldiselt sööb ta kõike, millest jõud üle käib. Saagiks langevad ka linnupojad, maod ja muud elukad."

Tonnine pesa

Inimese lähedust eelistab valge-toonekurg oma pesapaiga valimisel seetõttu, et seal on tal lihtsam toitu leida ning kiskjadki ei kipu kimbutama.

Võib öelda, et toonekured on inimesest sõltuvaks saanud. Otsa andmetel asus 70 protsenti nende pesadest veel paarkümmend aastat tagasi puudel. Nüüd on 60 protsenti neist elektripostide otsas, mõned hoonete katustel ja vaid väike osa puude latvades.

Linnuteadlase sõnul pole vankriratas toonekurele põrmugi kõige parem pesaalus, kuigi paljud seda arvavad.

"Toonekure pesa koosneb jämedatest roigastest ja korralikest mätastest ning võib kaaluda kuni pool tonni. Kui pesa veel vihmaveest läbi imbub, võib ta olla juba terve tonni raskune ning nõrgemat sorti aluselt kukub see lihtsalt alla," põhjendab Ots.

Kõige parem oleks rohkem kui meetrise läbimõõduga pesa jaoks kuuse latv kodariku juurest maha võtta, kuid sobiva puu puudumisel võib aluse ehitada rauast või tugevatest prussidest. Suurel linnul peab olema ka küllalt ruumi, et vabalt õhku tõusta ja maanduda.

Lausa hoovi ei soovita Ots pesa teha. Seda on küll huvitav ja mugav koduaknast jälgida, kuid ainult mai lõpuni või juuni alguseni, mil kooruvad pojad. Nende rohked väljaheited koduõuel ei tee rõõmu ka kõige andunumale ornitoloogile.

Valge-toonekurg

(Ciconia ciconia)
Kaal 3,2—4 kg.
Kõrgus 0,8—1 m.
Tiibade siruulatus kuni 2 m.
Munema hakkavad aprilli lõpul või mais.
Haudevältus üks kuu.
Kurnas 2—6 muna.
Augusti alguseks lennuvõimestub tavaliselt 2 või 3 poega.
Allikas: sunsite.ee

50 aastat varem

1939. aasta loenduse andmeil pesitses Eestis vähemalt 315 valge-toonekurgede paari, neist Põhja-Eestis ainult 31 paari. Eriti tihe oli asustus meie kõige lõunapoolsemates rajoonides.
Võrdlus: Lätis pesitses 1934. aastal 6750 valge-toonekure paari.
Eerik Kumari "Eesti NSV linnud", 1954