Mulgi asi: Pisikest Kadrit ja omaaegset Ärma talu perenaist seob tammepuust kappkella kõla

Ainsana pääses kuuekümneaastasest sovhoosiasumisest koju tagasi tammepuust kappkell. Tema kirikukella meenutav laul on sidemeks pisikese Kadri ja kunagise Ärma perenaise vahel.Olen aasta jagu päevi elanud Mulgimaa pealinna Abja-Paluoja külje all. Ega ma varem hästi uskunud, et ka Eestis on maavaldusi, kus sama pere on ühtejärge elanud juba veerand tuhat aastat. See kuulus rohkem niinimetatud vanade riikide nagu Inglismaa või Prantsusmaa juurde.

Tooma vaarvanemad said Ärma talu pärisomanikeks aastal 1868. Veel sadakond aastat enne seda asutasid sinna oma kodu nende eellased. Meie naabrite Kägara talu pärineb samast ajast. Sealgi elab algusest saadik sama perekond.

Niisugust järjepidevust on raske mitte hoomata. Kuid alles seitse aastat tagasi Mulgimaale jõudnuna sain mulkide kadunud hiilgusest päriselt aimu. Siinsed kõrged katused, massiivsed hooned ja laiad uksed annavad tunnistust tavaeestlase omast suursugusemast elustiilist. Ei mingit kummargil käimist ega pimeduses vindumist. Kas tõesti oli ka siinne orjaöö seitsesada aastat pikk?

Veskimäe külas niisama ringi ei jaluta. Kui ikka kõik majapidamised saja hektari kanti küünivad, võib naabritele tere ütlemiseks päevi kuluda.

Üks Tooma ema lapsepõlvelugusid jutustab tema vanaemast, legendaarsest Ärma Kadrist — tõelisest matriarhist, kelle juhtida jäi peretütrena 15 hoonest koosnev talu linaleo ning linnu- ja loomakarjaga.

Kadril oli neli poega. Ühest sai 1927. aastal Eesti välisminister ja teisest Tallinna suurvabrikant, kes omakorda talu üle võttis ja kohalikku koolielu edendas. Niisiis võis Kadri rahule jääda. Tema matuseid saatis kaheksakümmend seitse hobuvankrit.

KGB aga koostas neljakümnendail Ärmalt võetud inventarist meetripikkusi nimekirju. Ainsana pääses kuuekümneaastasest sovhoosiasumisest koju tagasi tammepuust kappkell. Tema kirikukella meenutav laul on sidemeks meie pisikese Kadri ja kunagise Ärma perenaise vahel. See kell oskab jutustada kaunitest vaadetest, liivarannast ja tammehiiest. Tooma ema lapsepõlve muinasmaast on järel vaid mälestus. Meil on, mida üles töötada.

Nüüd Mulgimaad väisates näeb kunagise suurejoonelise elu taassündi. Mitte ainult Ärma talu kolmehektarist õue ei ehi aastate pärast looduslik inglise roosiaed. Mulkide kodud hakkavad toibuma Belarusside raskeist roomikuist ja ilu ulatub koduuksest üha kaugemale.

Siiski leiab ka siitkandist trööstitus seisukorras endisi suurtalusid ning söötis põllumaid. Mulgimaa kannatas küüditamise tõttu kõige enam — siin oli ju igaüks kulak. Abja vallas ei olnud kaks küüditamist nagu mujal, vaid kolm. Nii tehti maa asukaist puhtaks ja jagati sisserändajaile. Aga järjepidevust on nii palju alles, et olnut mäletada ja taastada tahta.

See on ehk põhjus, miks mulgi asi meiegi peret rahus ei lase olla.

Mida teha, et Mulgimaa nii eestlastele endile kui külalistele jälle kõige kangemaid mehi ja kaunimaid naisi tähendaks?

Meie väiksed alakultuurid on paljut säilitada suutnud. Kihnu ning Setu- ja Võrumaa tähendavad kindlapiirilisi ja eripäraseid maailmu. Ka viiest kihelkonnast moodustunud Mulgimaa oli kunagi üks selge identiteediga riike riigis. Nüüdseks pole selge enam seegi, kus on selle maa algus ja lõpp. Tallinn—Tartu maantee ääres seisev hiidmees näib kutsuvat kogu Viljandimaad haaravale Mulgimaale. Vanasti oli tegu siiski vaid lõunapoolsete, Halliste, Tarvastu, Karksi, Paistu ja Helme kihelkonnaga, kus räägiti mulgi keelt.

Vastus küsimusele, mida kätkeb endas mulgi identiteet, on kusagil kindlasti olemas. Et see identiteet särama lööks, peab ta inimestes igapäevast elu elama. Vanad tavad läbisegi uutega argipäeval ja pühade ajal, pulmas ja matustel.

Rahvuslik identiteet pole muuseumieksponaat. Ta on rõivastena seljas ja toiduna laual, mõtetena peas ja kommetena teos. Identiteet on oluline eelkõige mulkidele endile, et nad teaksid oma kuuluvust ja tunnetaksid selle tegelikku tähtsust. Tunnustamaks kullateraga inimesi ja iseolemise võlu.

Uus elurütm ei peaks traditsioonide elustamist kammitsema. Vana tuleb lihtsalt tänasesse üle tuua, harjutada tehnikaga ja tutvustada avatusega. Nii sünnib mõndagi teistsugust, mis autentsusest kaugel seisab, ent ajapikku annab uus olnule väärilise lisa. Uut ei pea pelgama. Mulgi identiteeti kandev vana rahvas kuulub ju tänasesse maailma.

Moodne maailm tähendab eelkõige avatust ja suhtlemist. Seeläbi tekib jõukus ning arenevad kultuur ja haridus. Suhelda on lihtsam, kui enesest on pilt selge ja suhtumine partnerisse eelarvamustevaba. Enese teadlik tutvustamine kuulub juba imago loomise valdkonda. See on samm edasi identiteedist ja suunatud teistele. Imago pole muud kui meie peegeldus teistes ehk see, mida inimesed räägivad meist siis, kui meid endid kohal pole. Lätlased kutsusid mulke kunagi lollideks, sest "mulks" tähendab läti keeles loll. Seda võiks kasuliku õppetunnina meenutada.

Kokkuvõttes tähendab hea imago meeldejäävaid lugusid ja häid mulgi asju. Olgu siis tegu liigutava muusika, kauni vaiba, magusa maitse või teistmoodi terega. Kuid just siitkandist pärineva ja kas või eriliseks mõelduga.

Külaliste kiitus teeb võõrustaja õnnelikuks. "Sõna vägi om suuremb kui sõjavägi." Nii saab mulgi identiteet tuge ja imago on ilusam. Kõik kokku tähendab paremat elu: teades paremini, kes me oleme, tuleb ka mõistmine, miks me oleme. Selliste juurde tahab külaline tagasi.

Kui küsida eestlaste käest mulgi asju, oskab igaüks nimetada Mulgi kuube ja mulgiputru. Haritumad viitavad kultuuriakadeemiale ja pärimusmuusika festivalile. Sekka leidub Valda ja Anu Raua pärimustalu teadjaid. Mõni räägib linast, mõni kaskedest ja kitsedest. Mulk kui inimene tundub ikka veel uhkuse ja laia joonega seostuvat.

See, et Ameerika Kodusõja tõttu Eestisse voolanud dollarid esimeste eestikeelsete haritlaste tekke aluseks olid ning sellele koolid, ajaleht ja vabadusvõitlus järgnesid, on paraku lünklikum teema. Ometi kuulub see kõik vääramatult Mulgimaa juurde. Kuuldavaks peame need lood ise jutustama.

uuseumidesse, seltsidesse ning lihtsalt inimeste peadesse ja kodudesse talletatud mulgi asjad peab koondama ja arutuseks välja panema. Alles siis saavad settida need Mulgimaa päris pärlid.

Mulgid kui Eesti märk maailmas

Meie külalised tahavad alati kuulda Ärma talu lugu. Samuti ei jäta nad kunagi küsimata, kes need mulgid tegelikult on. Kas esimesed haritud eestlased või siis ikkagi lollid, nagu lõunanaabrid neid kutsusid?

Uhked vammused ja paks rahakott ei vii mõtteid esimesena hariduse väärtustamisele. Kuid just jõukus lubas saada Mulgimaal noore eesti haritlaskonna taimelavaks.

Ühtäkki oli eelmise sajandivahetuse Tartu Ülikool silmitsi esimeste eestlastest tudengitega, kes olid pärit enamasti Halliste ja Karksi kihelkonnast. Ja mitte ühe või kahe, vaid muljet avaldava hulgaga. Haritud mulgid said haritud järglasi ja nii kultuurikiht paksenes.

Kui vaba Eesti kahekümnendail oma vastseid diplomaate maailma läkitas, oli suur osa neist mõistagi mitmekülgselt koolitatud mulgid. Nimetagem vaid mõnda tuntumat: Ants Piip, Jaan Lattik, Hans Rebane, Friedrich Akel.

Mitu mulki on ka välisministri toolil istunud. Seega võib öelda, et aastaid on Eesti rahvusvahelisi suhteid arendanud just mulgid. Nii on Eesti asja esindamine maailmas riigi algusest saadikolnud üks paljudest mulkide teenetest.

Mis aga Ärma talus erilist on? Kas või see, et siit on pärit lausa kaks Eesti välisministrit.

Stiliseeritud rahvarõivad

Kui me viis aastat tagasi jõulude ajal rahvarõivais Halliste kirikusse läksime, oli seljal tunda palju uudishimulikke pilke. Möödunud aastal ütles aga üks külla tulnud ärimees: "Võib-olla on naljakas, kui üks Mulgi kuues mees poes sabas seisab. Kui neid aga juba viis tükki on, pole see enam nali, sest pilt on nõnda jõuline."

Miks ei võiks pühapäevadel Mulgimaale sattuvad külalised näha siin tõeliselt elusaid Mulgi rahvarõivaid?

Mulgi kuub on kõige tuntum ja mulgilikum asi. Et seda meeste kõrval ka naised kandsid, on vähem teada. Siinsed must-punased ja puna-valged värvid kuuluvad aga rõivamoe ajatusse elegantsi. Nii võiks mulgi rõivastiili aineil kujundada ülikondi ja kleite, millega ka kontoriõhustikus ja ballil ilma teeks.

Mulkide pikki musti ja punaseid, kokku õmblemata vaipseelikuid saaks lausa trendina esitleda. Austerlased ja lõunasakslased on aastaid niimoodi oma rahvarõivaid stiliseerinud ja igapäevaselt kantavaks teinud. See ei takista neil tähtpäevadel ja pühapäeval päris ehtsasse rahvarõivasse riietatuna õllelauas meeliskleda, uhkusest peaaegu upakil. Kohamärk missugune!

Iga põlistalu visiitkaart on uks

Uurides seinavaiba jaoks vanu Mulgi mustreid ja triipe, sündis idee seelikutriipudes taluustest. Mõeldud, tehtud!

Triipude teipimine ja võõpamine on tänapäevaste vahenditega puhas peenike töö. Nii said Ärma talu neliteist ust vanimasse Halliste triibustikku kahe nädalaga.

Kõige ehedamalt reageeris koju tulnud kaasa: "Kui ma sisse sõitsin, mõtlesin, et ustele on vaibad riputatud. Palju vaipu. Kust need küll tulid?" Tuttav sisekujundaja võttis muljed kokku nõnda: "Nüüd pole see enam arhailine talu, vaid midagi täiesti uut. Kui soovite, siis näiteks kiiksuga Põhjamaa."

Kuidas see paistaks, kui kõikide Mulgi talude uksed oma kihelkonna triipe kannaksid? Võõrale oleks see meeldejääv mälestus, omadele aga kui peremärk, .

Head maitsed, mis jäävad mällu

Leib ja leivategu on eestlastele pühad. Minu aastatepikkune unistus sai lõpuks teoks, kui nädalaid mässamist päädis päris ehtsa juuretisega koduse leiva ahju lükkamisega. Et juuretis on elus asi, tuleb teda käsitella kunstniku hellusega. Edasine sõltub juba hoidja hoolest.

Ärma talus on jälle pool aastat igal laupäeval leiba tehtud. Ja keegi ei kahtle, kui ütlen, et soe leib ei jäta külmaks ka kõige eeterlikumat isikut.

Teadsin, et meil, eestlastel, on musta leiva geen. Kuid hea uudis oli, et see on ka soomlastel ja rootslastel, taanlastel ja sakslastel. Nii ongi tee külalise südamesse sillutatud. Lihtne ja läbinisti eestilik.

Aga parima mulgi maitse leidmiseks kuluks üks retseptivõistlus ära. On ju igal perenaisel oma saladus, mida suurema eesmärgi nimel vahel ka jagada võib. Mina oleksin küll osaline. Ja et i-le täpp saaks, kuluks leiva peale ära ehtne taluvõi. Mitte see, mis järgmise aasta 1. mail rasvavõide nime kandma hakkab. Ikka päris või.

Jätku mulgi maitsele!

Evelin Int-Lambot,
Ärma talu perenaine