"Kaarup, nimi eesti kultuuris" on tänavu ilmunud kaunis, igihaljate kaantega raamat, mille selgituseks on kirjas: "Karl Ader (19031993). Artikleid, intervjuusid, mälestusi."
Raamat mehest, kellele mõtlemine tõstab tuju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle on Karl Adra 100. sünniaastapäevaks, mis täitus tänavu märtsis, koostanud Ivika Sillar. Mälestusi on kirja pannud Iivi Lepik ja koguteose on toimetanud Reet Neimar.
Viljandis ei ole ma Kaarupi-raamatut müügil märganud. Kahjuks. Raamatukogus on see siiski olemas.
"Niipea, kui mõte juba Karl Adra peale läheb, tekib minul meeleolu tõus. Ta kiirgas endast välja päikselist soojust, tema ümber oli eriline headuse atmosfäär. Ja see oli midagi muutumatut." Nõnda on Debora Vaarandi sõnastanud oma lähedase inimese olemuse ja andnud tervele teosele juhtmõtte.
Niipea kui mina mõtlen Karl Adrale, tuleb kõigepealt hääl, see hääl, milles igal sõnal on oma kindel varjund, ja alles siis tema majesteetlik kuju, mille aura tõmbas ligi: alati keerles Adra ümber inimesi ning lossimägedes lausa linnuparvi, julgemad linnud laskusid koguni tema peo peale.
Seda raamatut, eriti Kaljo Orro tehtud intervjuud lugedes saatis mind samuti Karl Adra kordumatu hääl. Et aga enamasti on meenutajad näitlejad, siis kostab koguteosest veel hulk huvitavaid ja mällu sööbinud hääli. Ja mis kõige tähtsam: siin ei anna nad edasi rolliteksti, vaid oma mõtteid ja mälestusi.
Kasvanud üles suure ja sõbraliku pere lapsena, saanud headust kodust, koolist, teatrist ja teistelt inimestelt, kujunes Karl Adrast mõõdumees, kes jõudis läbi käia pika elutee.
Temast on kirjutanud ja pajatanud paljud, kuid paljusid, kes võinuksid kauem meie keskel viibida ja möödunust mõtiskleda, ei ole enam ammu meie keskel. Nad vaatavad vastu vaid fotodelt või filmilintidelt: Paul Ruubel, Leonhard Merzin, Arne Laos, Inge Urmi...
Karl Adra kodust, õieti kodudest, samuti koolidest ning tema kujunemisel tähtsat rolli mänginud inimestest ja sõpradest (kahjuks pole juttu maalikunstnik Villem Ormissonist) saame teada vestluste vahendusel. Teatriteest annavad ülevaate ajalehelood ja retsensioonid.
Reljeefselt on välja toodud kõik Karl Adra sõjajärgse ja hilisema aja loominguetapid: Ugala näitejuht, kultuurikooli õpetaja, taidlusteatrite näitlejate ja lavastajate kursuste juhendaja, luuleinterpreteerija, raadio- ja telelavastuste osaline, filminäitleja ja lavakunstikateedri õppejõud.
Kõige põhjalikumad ja meeldejäävamad on Ugala näitlejate mälestused, meenutajateks Laine Vaga, Evi Rauer, Ülo Selter, Elle Eha-Are, Mari Kangilaski, Arvo Raimo, Ines Parker-Aru, Sirje Põldots-Raudsik ja Leila Säälik.
Ines Parker-Aru ja Sirje Põldots-Raudsik olid, nagu mäletame, koos Leonhard Merziniga Karl Adra tähetunnikaaslased "Lõpp-peatuses" ja seni unustamatus lavastuses "Orpheus laskub põrgusse". Hiljem olid nad koos maestroga ja ka omaette tuntud luulelugejad.
Leila Säälik, kes oli Karl Adra ja Sirje Raudsiku õpilane kultuurikoolis, räägib oma õpetaja sidemetest viljandlastega, eriti arstidega. Raamatus neid nimepidi ei nimetata ega anta neile sõna. Mullu 90-aastaseks saanud Lydia Läätsal olnuks kindlasti midagi meenutada.
Kui Ugala näitlejad räägivad Karl Adrast kui teatrivõlurist, siis lavakunstiüliõpilased pühendavad oma mälestused unustamatule pedagoogile Kaarupile. Just teatrikoolis sai see nimi laiema kõlapinna, Viljandis kasutasid seda vaid vähesed eriti lähedased inimesed.
Nüüd, kui on öeldud enam-vähem kõik, mis raamatus head on, mainiksin ka mõningaid puudujääke.
Ugala ajal oli Karl Adral oma meeskond, olgu siis majas või sellest väljaspool. Tema kirjanduslik nõuandja oli tõlkija Voldemar Metsamärt, nõuandja ja assistent aga näitleja ja dramaturg Vambola Rähn, kelle nime raamatus paraku ei kohta (teda ei ole muide ka teatrirahva leksikonis). Tõsi, pseudonüümi Ülo Taavas all ilmunud retsensioon on avaldatud.
Karl Ader luges luulet, kirjutas ise ja talle pühendati luuletusi. Neid võinuks tekstidele vahele lükkida.
Viljandis on Karl Atra ikka meeles peetud. Temast on kirjutatud, aga tema mälestuse jäädvustamiseks muul viisil pole midagi ette võtud. Ugalas peaks kindlasti olema tema büst ja mitte ainult tema oma.
Hoones, kus elasid peale Karl Adra teisedki vaimuinimesed (Voldemar Metsamärt, Anna Tamm), on nüüd pesumaja.
Raamat on kena ja huvitav, kuid siiski mitte kõiki Karl Adraga seotud teemasid ammendav.
Miks läks Ader kohe, kui kell kukkus, Ugalast pensionile? Miks teda enam kunagi siia lavastama ei kutsutud? Kas Adra ja Satsi vahelt oli must kass läbi jooksnud? Satsil ei laabunud ju koostöö ka Heino Torgaga, kelle minu teada just Ader lavastajaks õppima suunas.
Heino Torga mälestusi oleks küll tahtnud lugeda.
Perekond Ader oli Viljandis hästi tuntud. Mall ja Jaak käisid siin koolis. Kuulsin õelt nende nimesid juba enne kooliminekut.
Karl ja Erika Ader on mu mälus vähemalt viiskümmend aastat. Nimelt sai minust teadlik teatrihuviline 1953. aastal. Samal aastal jõudsin esimest korda Ugala lavale Põltsamaa balletilavastuses. Proovide ajal nägin majas liikumas tuntud lavastajatki.
Aga Erika Adrast sai just tol aastal kolmandas klassis minu lauluõpetaja. Olen laulnud tema juhtimisel nii mudilas- kui lastekooris ja tema klaveri saatel ansamblites. Tol ajal ei olnud ta mingi Mummi, kes hiljem koduperenaisena mehe õpilastele aina kohvi ja kooki pakkus ning kelle pärisnimegi ei teatud, vaid väljapaistev isiksus.
Laule õpetas Erika Ader klaveri saatel ja oli selles vallas meister omaette. Tema õpilastest tuntuim on Vello Orumets.
Aime Kivistik käis ühe juubeli eel Karl Adraga vestlemas. Tollane leheküljepikkune lugu on nagu nüüd ilmunud raamatu proloog. Loo mõte oli, et paljudel on põhjust öelda aitäh oma õpetajale.
"Kaarup, nimi Eesti kultuuris" ongi tähelepanuväärne tänuavaldus.
Ülo Alo Võsar,
literaat