Viljandi Kunstnike Ühendus teeb suuri tegusid edasi

Kümme aastat tagasi, 1993. aasta 2. veebruaril asutati Viljandi Kunstnike Ühendus, mis liitis enamiku linna ja maakonna kunstnikke.

Tollane lootus üheskoos midagi suurt korda saata oli ühenduse loomise peamine põhjus. Viljandisse oli kogunenud varasemast arvukamalt kunstnikke, kes kõik vajasid oma väljundit.

Viljandi Kunstnike Ühenduse esimene suurüritus leidis aset asutamisaasta kevadel: 29. aprillist kuni 1. maini peeti esimene Viljandi kunstifestival Kiriküüt. Selliseid kunstipäevi on tänaseks olnud juba seitse korda.

Kiriküüt äratab tähelepanu

Kunstnike ühenduse liikmete korraldatud kunstipäevad on end igati õigustanud. Need on olnud pühendatud eri teemadele: väikelinnade kunstile, vabadusele, Johann Köleri 170. sünniaastapäevale, temaatikale globaalne-lokaalne, vabastiili kunstile ja naivist Paul Kondasele. Viimane, 2002. aasta Kiriküüt kandis pealkirja Ökokiriküüt.

Festivalid on tuntuks saanud tänu oma rahvarohketele avapidustustele, kunstnike rongkäigule väljapanekult väljapanekule, uute näitusepaikade kasutuselevõtule ning muidugi ka hernesupile ja saluudile.

Kiriküüt on omamoodi Viljandi kaubamärk

Kiriküüt on teiste 1990. aastatel tekkinud festivalide kõrval (folgifestival, Noore Tantsu festival) üks kompleksivabamaid kodanikualgatusi meie väikekodanlikus linnakeses. Ta on kui Viljandi kunstnike lakmuspaber. Festivali aegu on näha jõudude paigutust ning seda, kes on "ära kukkunud", kes lihtsalt enam ei hooli ja kes on hoopis juurde tulnud.

Kiriküütidel on tehtud arvukalt debüüte ning esindatud on olnud peaaegu kõik kujutava kunsti liigid: maal, graafika, karikatuur, skulptuur, maanteekunst, installatsioon, tekstiilikunst, tarbekunst, fotokunst, assamblaa©, land- ja bodyart, arvuti- ja videokunst, homokunst jm. Kavas on olnud kino- ja raadiprogramme ning moe-show.

Viimasest Kiriküüdist oli võimalik osa saada ka interneti vahendusel.

Viljandi Kunstnike Ühendus täna

1990-ndad jäävad lähiajaloo põnevamateks aastateks kõigis eluvaldkondades. Tol kümnendil tundus, et ainult kokkuvarisenud totalitaarne ühiskond ruineeris omaalgatust ja sünnitas igavat ühetaolisust. Nüüd oleme juba targemad.

Tarbimisideoloogia toodab samuti ahistavaid mängureegleid, bürokraatiat ja keskpärasust. Karm turumajandus on tunduvalt kärpinud kümne aasta tagust entusiasmi ja naiivseid tulevikulootusi.

Kunagise arvuka, rohkem kui 30-liikmelise organisatsiooni asemel on praegu tegutsemas vaid kahe käe sõrmede jagu entusiaste. Esimesel Kiriküüdil manifesteeritud eesmärk eksponeerida peamiselt kohalike (ka maakonna) kunstnike loomingut luhtus üsna kähku.

Juba kolmandal festivalil 1995. aastal suudeti varasema 30 iseseisva näituse asemel kokku panna üks ühine väljapanek, mis mahtus ära kunstisaali. Neljandal festivalil 1996. aastal tuli Kiriküüdile appi kutsuda korraldajaid ja kunstnikke väljastpoolt Viljandit. Siit peale hakati Kiriküüte korraldama üle aasta ja peamiselt Tallinna kuraatorite projektide alusel.

Aegamisi on selgunud, et Viljandi kujutava kunsti kandepind on kitsas: vanad tegijad on väsinud ja uusi on vähe. Kõige ilmekamalt avaldub see näituste korraldamises. Kilpkonna galerii, kunstisaali, Ugala ja Linnagalerii kuraatorid täidavad väljapanekuid valdavalt külalisautorite töödega. Ainult kultuurimajas tegutsev kunstiklubi on suutnud tänaseni eksponeerida peamiselt oma liikmete töid.

Viljandi kunstielu vajab järelkasvu. Tarvis on kiiresti käivitada muusikakooli sarnane akadeemiline ja süsteemne kunstikool.

Tänane, uuenenud koosseisuga kunstnike ühendus on oma tegevushaaret laiendamas. Viimastel aegadel on tihenenud koostöö linnavalitsusega, edukalt on käivitunud uues raamatukogus paiknev, palgalise kuraatoriga Linnagalerii ning käivad ettevalmistused eesti esinaivisti Paul Kondase keskuse avamiseks.

Viljandi Kunstnike Ühendus tähistab oma kümneaastast tegevust Kilpkonna galeriis 8. veebruaril kell 14 ühisnäituse avamisega.

Tiiu Männiste,
Viljandi Kunstnike Ühenduse liige 1993. aastast