Helilooja tütar kaalub Hüpassaare maja riigilt tagasiküsimist

Mart Saarest ja tema perest on palju fotosid tehtud. Neid on avaldatud raamatutes ja ajakirjades. Väärtuslikum varamu on nende seas Vardo Rumesseni koostatud põhjalik fotoalbum, mis on ilmunud 1983. aastal.

Minu vanaemale meeldis neid raamatuid vaadata. Aeg-ajalt küsis ta, kas midagi uut ei ole. Mäletan, et vaadates üht tuntud pilti heliloojast koos tütar Tuuliga kodukaskede all, ta hüüatas: "No Tuuli on küll nagu Mardi suust kukkunud! Nad on nii ühtemoodi!"

"Noorena olin tõesti ainult isa laps, hiljem on juurde tulnud ka ema näojooni," lausub Tuuli Kalvet-Saar, kui talle sellest räägin. Nii ta on.

Tema ema Magda Saar, sündinud Takk, oli pärit Viljandist. Tuuli Kalvet end Viljandis aga kodus ei tunne. Ka klaveri taga mitte — on ära proovinud. Muud, hoopis maalähedasemad huvid on peale jäänud. Ta on inimestega suhelnud kaubanduse ja teeninduse pinnal, nõnda neid aidanud. Ta on üles kasvatanud poja ja tütre. Poeg Mart on muide väga vanaisa Mardi moodi.

Muidugi on Tuuli Kalvetil mälestusi. Aga kirjutaja tüüp ta pole ning mikrofonigi pole keegi talle eriti tihti nina alla pistnud. Kui, siis juubelite aegu nii möödaminnes.

Ajasime juttu sel suvel suguseltsi koosviibimisel Hüpassaares.

Tuuli Kalvet-Saar räägib: "Sündisin Tallinnas. Seal käisin koolis. Lõpetasin Tallinna 21. Keskkooli. Isa oli siis juba väga vana. Ja haige. Tal oli pärast halvatust raske isegi muusikat kirja panna. Aga ta pani.

Mäletan igakevadisi sõite Hüpassaarde, kus meid võttis vastu tädi pere, viimaks täditütar Hilda. Mäletan ka kõiki neid lapsi, kes seal elasid või kes sinna nagu minagi suveks sõitsid.

Kuigi olin linnalaps, meeldis mulle maal ja meeldib seniajani. Aga seal metsas ihuüksinda nagu Hilda — seda ma vist küll ei oleks suutnud. Mul on oma suhe loodusega ja seda kirjeldada nagu ei oskagi. Eks see ole pikkamööda välja kujunenud. Maatööd said kõik ära tehtud. Tööd oli üldse kõigil küllaga, ka minu emal, kes vaatas, kuidas ots otsaga välja tulla."

Isa eluajal oli Tuuli alati kontsertidel ja seltskonnas kaasas. Enamasti kohtas ta seal neidsamu heliloojaid ja interpreete, keda ta koduseinte vahelgi näinud oli. Tuuli mäletab neid kõiki. Pole aga parata, paljud on juba üle vee Lethesse läinud.

"Ma ei mõista tänaseni, miks isa ja ema meie pere lugu minu eest varjasid, saladuses hoidsid," meenutab Tuuli. "Ma ei teadnud kaua aega, et mu ema oli isa teine naine. Sellest ei kõneldud kunagi. Ma teadsin, et mul on Ameerikas õde. Miks Ameerikas? Kuidas ta sinna sattus? Selle ümber valitses vaikus. Ma ei teadnud ka, et Ülo oli teise ema laps. Ta oli mu pärisvend ja kogu lugu. Ema kasvatas meid kui võrdväärseid lapsi.

Kui Ülo Saksa sõjaväkke pidi minema, nuttis ema oma silmad peast. Olin siis vaid nelja-aastane, kuid mäletan selgesti tema ärasaatmist Viljandist, seda raudteejaama, seda rongi, seda vagunit, kuhu ta astus, kust ta meile viimast korda lehvitas ja pisaraid, pisaraid, pisaraid... Lohutasin ema ja isa, et Ülo tuleb ju tagasi. Aga ta ei tulnud."

Praegu teeb Tuulile muret Hüpassaare muuseumi saatus. Jutud selle võimalikust sulgemisest on ajakirjanduse vahendusel temanigi jõudnud.

"No siis ma nõuan maja tagasi. Minu ema, meie pere kinkis selle eesti rahvale missioonitundest, et kõik Mart Saare austajad saaksid sellest metsamajast rõõmu tunda. Me loobusime tervest varandusest: majast, mööblist, orelist, klaverist, kunstiteostest, et kõik säiliks vaatajale sellisena, nagu kodu oli Saare ajal. Ja nüüd äkki pole vaja, pole raha üleval pidada."

Ilm oli heitlik sel suvepäeval: kord paistis päike, kord tantsisid vihmapiisad varjudel. Ilm oli heitlik nagu inimeste tunded, kuuldes mälestustemaja saatuse sahinaid.

"Mälestustemaja peab ikka rahvale jääma," on Tuuli kindel.

Homme on Hüpassaares laulupidu. Siis tuleb Tuuli jälle.

Ülo Alo Võsar