Kunst arendab nii vaimselt kui füüsiliselt

Lembit Eelmäe vaatab heldinult pisikest Kihnu Jõnni. Kuju kinkisid talle juubeliks kunagised kolleegid Ugalast. Foto: Elmo Riig

Lembit Eelmäed peetakse õigustatult nii Eesti teatri raudvaraks kui üheks tuntumaks mulgiks.

Möödunud suvel oli Eelmäe Viljandimaa Nava talu peremehe Jaak Kõdari lavaloos «Jukra» Taevamees. Hoolimata tervisehädast tuli ta publiku ette, sest oli nii lubanud.

Ka Ugala teatriga on Lembit Eelmäe tihedalt seotud olnud. Jaan Toominga lavastatud «Kihnu Jõnnis» oli tema kanda nimiosa. Praegu tundub lausa uskumatu, et see lavastus püsis repertuaaris kümme aastat. Kriitikud kirjutasid, et Jõnni lugu oli visiitkaart, mis tõstis Ugala Eesti teatrielu keskmesse.

Praegu Tartus käival teatrifestivalil «UNT!» astub Eelmäe Andrus Kivirähki pastiššis «Romeo ja Julia» Vanemuise lavale vana kolhoosiesimehe Oskar Moonina.

Enam kui kolmekümne aasta eest jäi Eelmäe kustumatult vaatajate mällu erakordselt karismaatilise Põrgupõhja Jürkana.

Holdre vallas sündinud Lembit Eelmäe on aga ka pühendunud mulk ja luuletaja ning tema heatahtlikkust ja vastutulelikkust mäletavad kõik, kes temaga vähegi kokku on puutunud.

Mulgi kuueta mulk

Lembit Eelmäe võtab meid vastu Tartus oma neljandal korrusel asuvas korteris. Ta saab peagi 81-aastaseks, ent annab oma vitaalsusega silmad ette paljudele endast pool sajandit noorematele.

Tartu linna aukodanik ja Vanemuise teatri hõbemärgi kavaler on mulgina sündinud ning mulgiks ka jäänud. Seda pole ta oma sõnul salanud ega häbenenud ühegi korra ajal.

Nagu Eelmäe ise ütleb, on ta väga kodulembene inimene.

«Me elasime Mulgimaal ja seda kanti pean ma oma koduks ikka. Kodu meenutamine on andnud mulle inspiratsiooni ja jõudu,» räägib ta. «Me peame olema õnnelikud, et meie väikesel maal on nii palju murdealasid. See rikastab maad. Murded keelt ei risusta.»

Eelmäe nendib, et tänapäeva noortel jääb järjepidevusest ja sidemest maaga pahatihti puudu.

«Omal ajal sai kõik mulgi keeles ära räägitud,» ütleb ta. «Ma olen ikka seda keelt hoidnud, selles ka värsse teinud. Keel ongi kõige tähtsam. Kui saaks ainult seda Mulgi murret elus hoida...»

Tänapäeval moekaks riietusesemeks muutunud Mulgi kuube Lembit Eelmäe oma päritolu rõhutamiseks ei kanna.

«Ma ei pea sellist välist atribuutikat vajalikuks,» põhjendab ta. «See jääbki sageli lihtsalt kestaks.»

Samas möönab ta, et rahvarõivad aitavad vahel olulist rõhutada. «Ega riie tavaliselt meest tee, aga mõnel juhul see nii siiski on.»

See, et Eesti president Mulgi kuues ringi patseerib, on Eelmäe arvates väga tore. «Kui väärika ametiga väärikas mees paneb Mulgi kuue selga, näitab see ainult tema kartmatust rõhutada oma Mulgi päritolu.»

Neid, kes on oma silmaga näinud mulkide eluolu selle igapäevas ja hiilguses, pole nüüdseks enam palju alles jäänud. Lembit Eelmäe on üks neist.

Pärimise peale, milline üks ehtne mulk õieti oli, vastab ta: «Neis oli väärikust ja uhkust ning nad olid üsna jõukad. Kui nad ikka tulid oma kõige paremate hobustega, püüdis see raudselt pilku. Ja kõik need ääristega kasukad ja töödeldud vildid, uhked kübarad ja mütsid... Eks jõukaid olnud mujalgi, aga mulgid tahtsid seda eriti välja näidata. Miks ka mitte — vaesest orirahvast olid ju lõpuks võrsunud peremehed!»

Eelmäe lisab, et Mulgi peremehed panid hulga raha oma laste haridusse. «Mulgimaalt on tulnud teadlasi ja kirjanikke, väejuhte ja ühiskonnategelasi.»

Kunst avaldub materjalis

Kuuelapselisest perest pärit Lembit Eelmäe noorus jäi Teise maailmasõja aega. Ta õppis Tõrva keskkoolis kordamööda sakslaste ja venelaste võimu all. Koolist koju oli neliteist kilomeetrit, liiklusvahendeid polnud, aga asi see maa noorel mehel siis jalgsi maha polnud käia.

Eelkõige isa soovil astus Lembit Eelmäe Tartu ülikooli arstiteaduskonda, nii et temast pidi saama hoopistükkis arst. See suurkool jäi siiski pooleli. 1947. aastal astus ta Eesti riiklikku teatriinstituuti.

Praegu Lembit Eelmäe tehtud valikut ei kahetse, kuigi oma inimlikkust hindava iseloomu poolest oleks ta arstiks sobinud küll. Kui mõtlema hakata, on ju ka teatrikunstil teraapiline mõju. Ehk on näitleja Eelmäe inimesi aidanud rohkemgi, kui oleks suutnud doktor Eelmäe.

«Kunst arendab inimest nii vaimselt kui füüsiliselt ning on hea, kui suudad seda rahvale pakkuda,» lausub Eelmäe selle mõttekäigu peale. «Näitleja on kunstnik. Iga kunst avaldub mingis materjalis, olgu selleks lõuend, helid, kivid, graniit või puu. Näitekunst avaldub aga inimeses — olgu ta siis meeldiv, karismaatiline või maskuliinne. Väga hea näitleja on see, kes on sündinud näitlejaks.»

Lembit Eelmäe enda tähelend näitlejana algas alles viiekümnendal eluaastal.

«Küllap olin liiga tagasihoidlik,» tunnistab ta. «Kasutada tuhandet karakterit, nagu üks näitleja peab tegema — ma ei julgenud seda. Olin liiga korralik. Aga ma arenesin tööga. Muide, paljud vanema põlvkonna näitlejad pole näitlejaks õppinud. Mida tähendab üks instituut, kui inimeses sees pole midagi.»

Nüüdseks on Lembit Eelmäe teatris olnud üle poole sajandi: just augustis sai täis 57 aastat.

Ta peab väga oluliseks publiku tunnustust. «See annab jõudu ja enesekindlust. Ilma emotsionaalsuseta ei tee kunstis midagi, eriti aga läheb seda vaja näitekunstis.»

Noortel näitlejatel soovitab Eesti teatri grand old man teha oma tööd andumuse, armastuse ja tõsidusega.

«Noori näitlejaid on nüüd väga palju ja nad on märksa paremini ette valmistatud, kui olime meie omal ajal. Nad ei tohiks aga iialgi unustada seda, kui tõsine on teatritöö,» kõneleb ta. «Näitleja peab inimesena teistele inimestele andma. Ega see kerge amet ole.»

Juurdlev vaatleja

Lembit Eelmäed on nimetatud nii magavaks lõviks kui õrna hingega metsapulliks. Need võrdlused panevad ta muhelema.

«No üldiselt olen ma rahumeelne vaatleja või pigem selline juurdlev vaatleja,» teatab ta. «Aga suur ma olen ning jõudu ja häält mul jagub. Eks ma või möiratada ka! Näiteks vale suhtes pole ma kunagi suutnud ükskõikseks jääda.»

Kakelnud Eelmäe oma sõnul pole. «Ehkki mulle on sageli öeldud, et mis kurat: anna vastu lõuga!»

Mis puutub õrna hinge, siis tunnistab Lembit Eelmäe, et vahel ikka valguvad tal silmad vett täis küll.

«Kaastunne on oluline nii näitleja kui üldse inimese puhul. Võtan maailmavalu südamesse ning kipun seda vahel oma lähedaste või tuttavatega seostama,» räägib ta ning lisab, et ega seda enamasti muidugi mehelikuks peeta.

Õnn on Lembit Eelmäe jaoks abstraktne mõiste.

«Õnn tähendab igale inimesele ise asja, absoluutset õnne, nii nagu ka absoluutset õiglust või absoluutset tõde pole olemas,» arvab elukogenud mees. «Maailmas on väga palju õnnetuid inimesi. Kui nende peale mõtlema jääda, ei saakski ise õnnelik olla. Samas on mul ikka omad väiksed õnned ja rõõmud.»

Viimaseks küsimuseks Lembit Eelmäele olen hoidnud selle, mis painas Põrgupõhja Jürkatki. Kuidas siis õieti õndsaks saada? Sellele vastust leida ei olnud kerge Jürkal ega ole ka temal.

«Jürka ei saanudki lõplikult õndsaks,» arvab Lembit Eelmäe pärast pikka-pikka mõttepausi. «Ma arvan, et õndsus ongi püüdlemine õndsaks saamise poole. Kui sa selle nimel töötad ja enesest kõik annad. Uskuma peab.»

Arvamus

Robert Annus,
lavastaja

Lembit Eelmäe jätab laval sügava mulje. Ta on võimsa hääle ja kujuga mees, kes täidab ära kogu lava. Ta astub lavale ja lahvatab!
Mul on temaga olnud väga hea koostööd teha. Ta on vaieldamatult Eesti teatri grand old man.
Sellises vanuses tegevnäitlejaid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See, mida ta teeb, on väga uhke.