Sellest on juba kuusteist aastat, kui Robert Oetjen Ameerika rahukorpuslasena Eestisse tuli. Nüüd ei aima esimesel kohtumisel enam keegi, et see soravat eesti keelt kõnelev mees on päritolult ameeriklane.
Robert Oetjen eelistab Eestit Ameerikale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtume Robert Oetjeniga päikeselisel kevadpäeval Elvas ja sätime end jutuajamiseks sisse värskes õhus, lauluväljakul. Sealsamas lähedal on remonti ootav majake, mille Robert Oetjen ja tema Võrumaalt pärit abikaasa Tiina hiljuti ostsid.
Seni paneelmaja korteris elanud perele tähendas maja ostmine seda, et nüüd jäävad nad vähemalt laste koolitee lõpuni Elvasse. Vanemate päritolust hoolimata on see linnake saanud 12-aastase Jakobi, 8-aastase Stella ja 2-aastase Lennarti kodukohaks.
Robert Oetjeni arvates on Elva- ja Viljandi-sarnased väikelinnad laste kasvatamiseks parimad paigad, sest seal asuvad koolid, spordirajatised, huviringid ja ka kõik teised vajalikud asjad lähestikku.
«Eestis tulekski rõhuda rohkem hea elukeskkonna peale, mitte turistide kohalemeelitamisele,» leiab 37-aastane mees. «Turismi osa on väikelinnade puhul väga väike ning ega külalisedki taha ju minna paika, kus asjad korras ei ole. Rohkem võiks mõelda sellele, kuidas teha nii, et kõik nendes linnades elada sooviksid.»
Hoolitseb Alam-Pedja luhtade eest
Kuigi Robert Oetjen elab Tartumaal, on tema tegevus juba aastaid olnud osaliselt seotud Viljandimaaga: looduskaitseühingu Kotkas juhatajana on ta tegelnud maakonna idapiiril asuva Alam-Pedja looduskaitseala haldamise ja arendamisega.
Pärast 2006. aastal Eestis ellu viidud looduskaitsereformi, mille tulemusena läksid Alam-Pedja alad riikliku looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni haldusalasse, töötas Robert Oetjen veidi aega ka selles ametkonnas, aga kaheksa kuu pärast loobus.
«Ma ei saanud regioonis töötades enam Alam-Pedjaga tegelda, sest pidin kogu aeg viibima teistes piirkondades. See tõi endaga kaasa palju sõitmist ja olukorra, et mul polnud võimalik ühe koha tegemistesse süveneda,» põhjendab ta.
Oetjenil oli oma ütlemist mööda tunne, et Kotkal jäi Alam-Pedjal nii mõndagi pooleli. Seepärast otsustas ta jätkata selle organisatsiooniga. Ühing tegeleb juba kaheksandat aastat Suure Emajõe ja vanajõgede luhtade taastamise ja hooldamisega ning tänavugi ootab niidukeid 1300 hektarit luhapinda. Raha on selleks tegevuseks hangitud riiklikust maahooldustoetuste programmist.
Oetjeni sõnul on luhtade majandamise küsimus praegu tugevalt päevakorral, sest on tarvis leida võimalus niitmise tulemusena saadud biomassi kasutada.
«Tegeleme lahenduse otsimisega ja huvi selle teema vastu on. Mõni huviline tahab hakata heinast biogaasi või energiat tootma, mõni eramute kütmiseks heinabrikette tegema. On leitud ka seda, et Alam-Pedja hein on väga hea sööt hobustele,» jutustab ta.
«Praegu vaatame algavale niitmisaastale siiski küsimärgiga, sest ühest küljest on meil kohustus neid alasid niita ning hein kokku rullida ja põlluservale välja vedada. Teisalt peame ootama, millal kõik need suurepärased plaanid realiseeruma hakkavad,» nendib Oetjen ning avaldab lootust, et küsimus ikkagi laheneb, sest muidu muutub luhtade niitmine mõttetuks.
«Ei oleks sugugi uhke öelda, et seitse või kaheksa aastat taastasime ja hooldasime luhtasid ning siis jäid need uuesti sööti,» tõdeb ta. «Tahaksin jõuda ikka selleni, et meie töö läheks asja ette.»
Looduskool nõuab käimalükkamist
Peale luhtade hooldamise tegeleb looduskaitseühing Kotkas Suure Emajõe kaldal asuva Palupõhja looduskooliga. Koostöös Eestimaa Looduse Fondi ja keskkonnainvesteeringute keskusega (KIK) rajatud kool on töötanud üle aasta ning Robert Oetjen on võtnud südameasjaks selle korralikult toimima saada.
«Praegu püüame koolitada eelkõige juhendajaid, sest inimeste huvi looduskooli vastu on suurem, kui meie suudaksime rahuldada,» lausub ta.
Kuigi projektide elluviimisel toetab looduskooli KIK, on selle igapäevased majapidamistööd jäänud ühingu õlgadele. Nii võibki Robert Oetjeni näha Palupõhjas niitmas, lõhkumas, lõikamas, parandamas ja teisi töid tegemas.
«Selle kõrvalt tegelen koolitusprojektidega: aitan asutustel korraldada seminare ja konverentse,» tutvustab mees veel ühte ala, millega ta elatist teenib. Tegemist on Eestis juba kanda kinnitanud avatud ruumi meetodiga, mille koolituse ta on läbi teinud.
«See on uudne ja värske lähenemine mis tahes koosolekutele ning see töötab,» märgib Oetjen.
Soovis maailma avastada
Robert Oetjen saabus Eestisse 1992. aastal 21-aastasena. Enne seda õppis ta Ameerikas Indiana ülikoolis kirjandust ja ajalugu.
Ülikooli ajal ei olnud tal oma sõnul täpset ettekujutust, mida ta elus edaspidi teha tahab. Sestap otsutas ta veidi maailmas ringi vaadata ja parim võimalus seda teha oli ühineda Ameerika Rahukorpusega. Koos paljude teiste kaaslastega saadeti ta Eestisse, millest ta ei teadnud tol ajal midagi.
Tallinnas läbisid noored kuuenädalase koolituse, mille jooksul neile õpetati eesti keelt ja tutvustati Eesti koolisüsteemi. Seejärel otsustati loositõmbamise teel, millises linnas keegi tööle hakkab. Robert Oetjeni saatus oli asuda Elva gümnaasiumi (toona oli see veel keskkool) inglise keele õpetajaks.
Järgmised kaks aastat õpetas ameeriklane Elva lapsi, õppis eesti keelt, tegeles rahvatantsu ja koorilauluga ning oli igas muuski mõttes kogukonna innukas liige.
Noormees peatus peres, kus ta sai oma jutu järgi väga hea sissejuhatuse Eesti ellu: võõrustajatel oli suur aiaga maja, kus elas koos kolm põlvkonda.
«Istusin seal metsale avaneva vaatega toas ning kirjutasin oma perekonnale ja sõpradele iga päev kirju, mis tulid keskmiselt 15 lehekülge pikad,» meenutab Oetjen ning tõdeb: «See oli üks suur avastamise aeg.»
Kui poolteist aastat rahukorpuslase aega läbi sai, sattus Robert Oetjen koos ühe ameeriklasega Saksamaale Heidelbergi. Seal külastas ta muu hulgas oma sõbra Ameerika sõjaväebaasis elavaid sugulasi.
«Baasi müüride vahel oli täielik mikromaailm, tüüpiline Ameerika eeslinn,» jutustab Oetjen. «Elumajad, ühiskondlikud hooned, McDonald’s — kõik oli nagu Ameerikas! Perel oli kodus kaks jookidega täidetud külmkappi ning tüdrukul oli tohutult suur tuba, kus ta imetles oma 58 barbinukku. Kõigele lisaks veel lärm...»
Mees tunnistab, et nähtu ehmatas teda.
«Eestis elamise ajal ei olnud ma Ameerikale eriti mõelnud. Seal nägin aga kanget kontsentraati kõigest sellest, mis mulle Ameerika juures ei meeldi,» kõneleb ta. «Mulle tundus, et midagi on väga viltu, kui inimesed tulevad maakera teisele poolele ega suuda loobuda kõigest sellest tühisest.»
Pärast toda külaskäiku hakkas Robert Oetjen mõtlema, et ta ei peaks Ameerikasse naasmisega kiirustama. Pealegi juhtus Eestis sel ajal palju uut ja põnevat.
Oetjen tunnistab, et ta ei igatse praegugi oma sünnimaad taga. «Mõni aasta tagasi kolis Elvasse ka minu ema ning isagi käib Eestis nii tihti, et igatsust tema järele ei teki.»
Koolisüsteem teeb muret
Kahe rahukorpuse aasta järel otsustas Robert Oetjen Eestisse küll edasi jääda, kuid koolitööst ta loobus.
«Nägin, et kool ei ole see paik, kus ma saaksin midagi paremaks muuta,» põhjendab ta.
«Koolisüsteem on mulle seniajani valukoht: ühest küljest on seal toredad inimesed, teisalt aga väga võõras ja inimvaenulik suhtumine. Koolis on ülearu hirmuvalitsust, kuid vähe isiksuse, loovuse ja mõtlemise arendamist,» kõneleb ta ning jätkab: «Haridusest räägitakse palju, aga peamiselt investeeringute ja õppekavade täitmise seisukohalt. Vähe on juttu sellest, millist haridust tuleks anda, kuidas seda teha ja mis on üleüldse meie koolihariduse eesmärk.»
Oetjen leiab, et koolis peab ju olema midagi kapitaalselt valesti, kui see muutub juba esimese õppeaasta lõpul lastele vastumeelseks.
Juhiks sattus ootamatult
Pärast koolist lahkumist pakuti Robert Oetjenile tööd Eestimaa Looduse Fondi juures, mille inimesed tegid koostööd paljude välispartneritega ja vajasid ingliskeelset abi. Tema ülesanneteks kujunesid projektide kirjutamine ja juhtimine ning partneritega suhtlemine. Oli aegu, kui tema kanda oli suur osa mittetulundusühingu tööst.
Selle tegevuse käigus tutvus Robert Oetjen looduskaitseühingu Kotkas asutaja Einar Tammuriga, kes talle Alam-Pedja kaitseala tutvustas. Ka see ühing vajas välispartneritega suhtlemisel toetust ning Oetjen oli nõus aitama.
Kui Einar Tammur 2004. aastal ootamatult suri, tuli looduskaitseühingule leida uus juht.
«Mõtlemisaega mulle palju ei antud, sest töö oli vaja üle võtta. Hüppasin ülepeakaela vette ja jäin seal enam-vähem ujuma,» tõdeb Oetjen.
Igav tal Eestis oma sõnul veel ei hakka, ehk seepärast, et siin on kuueteistkümne aasta jooksul palju muutunud.
ARVAMUS
Jüri Ketner,
Alam-Pedja loodusvaht
Robert on Alam-Pedjal väga õige inimene: ta tegeleb sellega, mis on vajalik ja mida riik teha ei suuda. Ta liigub peaaegu iga päev looduses ringi ning õpib tundma igasuguseid elukaid. Ta uurib järjekindlalt ka võimalusi, kuidas luhtade hooldamise tulemusena saadavat heina ära saaks kasutada.
See, et üks Ameerikast pärit inimene Eesti loodusest säärasesse vaimustusse on sattunud, on minu meelest haruldane. Suur saavutus on seegi, et Robert on eesti keele selgeks õppinud, nii et räägib seda täiesti ilma aktsendita.
Praegu tegeleb Robert palju koolitamisega: ta juhendab Palupõhjas nii lapsi kui täiskasvanuid ning on koolitusi korraldanud ka ministeeriumide töötajatele. Ta on efektiivne tegutseja.