Enamasti keeleõppimiseks ja kogemuste saamiseks Iirimaale tööd tegema läinud eestlased kummutavad müüdi saareriigis raha teenivatest eestlasest kui kalkunikitkujatest.
Keeleõppimiseks ja kogemuste saamiseks Iirimaale läinud eestlased leidsid sealt Eesti
30. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nelja kuuga lihttöölisest juhtivasse ametisse jõudnud Andrus Mets kohtas alles nelja aasta möödudes Dublinis esimest korda kalkunikitkujat ning toogi oli seda tööd teinud aastaid tagasi. Tegelikult on kalkunikitkumise firma koguni maha müüdud ja Iirimaalt ära viidud, sest lindude sulgedest puhastamise eest küsisid töölised juba sedavõrd suurt palka, et see hakkas tööandjale üle jõu käima.
Kui mõni aeg tagasi telesaatejuhid Marko Reikop ja Anu Välba Iirimaa eestlastega ühendust võtsid, et teha üks lõik kalkuneid kitkuvatest eestlastest, oli sealsetel rahvuskaaslastel neile väga raske selgeks teha, et sellest tööst on saanud ajalugu. Eestlased ei kisu enam ammu kalkuneid sulgedest paljaks.
Kohtumine teise Toomas Ilvesega
«Muuseas, minu nimi on ka Toomas Ilves,» tutvustab end üks mees Dublini kesklinnas eesti ajakirjanikule, kes on tulnud president Toomas Hendrik Ilvese riigivisiiti kajastama.
Toomas Ilves on mulgi päritolu. Tema emapoolsed vanavanemad August ja Salme Sepp elasid Paistus. Sõjajärgsete segaste aegade tõttu oli Toomas Ilvesel koguni kolm vanaisa ja vanaema. Majapidamise säilitamise nimel lapsendas Toomase ema vanaema õde Linda, kellel endal lapsi polnud. Linda ja tema mees Rudolf Selimets elasid Holstre lähedal. Nüüd on Toomase vanavanemad maetud Paistu ja Tarvastu kalmistule.
Lapsepõlvesuved veetis Toomas Ilves ikka Paistu või Holstre vanade juures, oli maatöödel abiks, aga tegi neile poisikesetempudega vahel ka peavalu.
Toomas Ilvese lugu
Toomas Ilves on Iirimaal elanud ja töötanud kaheksa aastat. Algul oli ta neli kuud lihttöölisena betoonitehases. Kaheksa aastat tagasi oli eestlaste olukord teistsugune: töötamine eeldas luba, mis oli seotud ühe kohaga.
«Sa võisid küll virk ja asjalik olla ning endale parema koha otsida, aga reaalselt ei saanud sinna minna,» räägib Toomas.
Mõne aja pärast, kui Eesti oli juba Euroopa Liitu astunud, hakkas Toomas Ilves kivist pinke, köögimööblit ja lette välja raiuma ning viimistlema. Algul ei osanud ta seda väga hästi, aga üks korralik eesti mees õpib kõik ära, nagu Toomas teab.
Eestis oli ta auto- ja bussijuht ning tegi sporditööd.
«Tulin Iirimaale natukeseks ajaks, nii umbes aastaks, et keelt õppida, aga aastast sai kaks, siis kolm ja nüüd olen olnud juba kaheksa aastat. Olen siinse eluga täitsa rahul. Elult Iirimaal saab täpselt nii palju, kui sa tahad.»
Eestlastel on oma spordiklubi
Toomas Ilves on Dublinis spordiklubi president. Sporti hakkas ta tegema juba esimestel aastatel. «Algul moodustasin korvpalliklubi, aga et osa inimesi tahtis ka teisi spordialasid harrastada, on meil nüüd rahvaspordiklubi, kus enamik on eestlasi, aga on ka leedukaid ja iirlasi.»
Aasta tagasi sündis otsus ametit vahetada ning nüüd töötab ta spordiametis ja õpetab ühe linnajao väikesi lapsi sportima.
Toomas Ilvese jutu järgi loodi niinimetatud spordiamet alles aasta tagasi ja on iirlastelegi uus asi. See võttis lastega tegelemise koolidelt üle. Treenerid ja assistendid peavad jälgima, milline on olukord spordikeskustes ja mis alasid lastele õpetatakse.
«Hommikupoolikuti on spordikeskustes koolitunnid, milles meie ei osale, peale tunde algab meie aeg. Eesmärgiks on riik seadnud selle, et lapsed kodust arvuti tagant istumast ja tänavalt paha pealt ära meelitada.»
Toomas Ilves pakub ka Iirimaal elavatele eestlastele sportimisvõimalusi. Praegu on end klubi liikmetena üles andnud 32 inimest.
Muidu jõuaksid eestlased Toomase treeningutesse tihedamini, aga ühistransport on vahel takistuseks.
Küsimusele, kas siis Iirimaal elavad eestlased ei eputagi uute ja kallite autodega, nagu on meie rahvusele omane, vastab Toomas: «Kujutad ette, ei eputa.»
Dublinis või selle läheduses elades on kalli kindlustuse ja maanteemaksude tõttu autot pidada suhteliselt mõttetu. Neil, kes kilomeetreid eemal elavad, on autod, aga linnas saab ka ühissõidukitega hästi hakkama.
Yummy-mummy’d ja uhked autod
Toomase jutu järgi rallivad uhkete autodega hoopis noored naised, keda kutsutakse yummy-mummy’deks. Enamasti on need blondid ja saledad beibed, kes pärast seda, kui nad on lapsed bensiinineelajast maasturiga kooli viinud, lähevad sõbrannadega kohvitama ja poodlema, mille järel, oh seda rasket elu küll, ongi aeg lastele järele minna.
Enamasti elavad need naised äärelinna eramutes. Nende mehed teenivad raha, mida nemad kulutavad. Eesti kaunitaridest erinevad Iiri noored naised vaid selle poolest, et neil on kolm last.
Küll teeb iirlastele muret see, et viimastel aastatel on keskklassi suureks probleemiks narkootikumid. Iiri ajakirjandus muretseb yummy-mummy’de ja tiigrite põlvkonna pärast, kes olevat suurimad narkotarvitajad.
Narkoäri turuvõitluses on üsna tavaline relvade abil arveid klaarida.
Üks, mis Dublinis elavaid eestlasi kohutab, ongi tulirelvadega kokkupõrked, mis viimase paari aasta jooksul on iganädalaseks sündmuseks muutunud. Üllatav on aga see, et reapolitseiniku garda ainus relv on kumminui.
Politseinikud on Iirimaal üldse väga sõbralikud ja pigem inimesi teenivad kui karistavad võimuesindajad. Näiteks, kui pubis liiga palju õlut joonud mees enam kõndida ei jaksa, sõidutavad politseinikud ta koju või kui alkoholiga on juba silmanähtavalt liiale mindud, ka haiglasse.
Enamasti elatakse mitmekesi ühes korteris, nii on odavam. Toomas elab omaette majas kaheksa kilomeetrit Dublinist väljas. «Ma ei taha enam kommuunis elada, eks ole seda juba tehtud küll,» lausub ta.
Peale töörohke nädalavahetuse on Toomase ära väsitanud neli trenni, mis just lõppesid. Ta õpetab kõige raskemas teismeliseeas lastele korvpalli, mida iirlased ei mõista mängida.
Kõige populaarsem spordiala on jalgpall
Ainuvalitsev spordiala on Iirimaal mõistagi jalgpall, ka iiri jalgpall (erineb tavalisest selle poolest, et selles võib ka käega lüüa), ning maahoki ja ragbi.
Igas Iirimaa külas on jalgpalliväljak. Toomase jutu järgi on Iirimaal põhiliselt neli spordiala, mida lapsed väiksest peast televiisorist näevad ja millega nende vanemad ehk tegelevad. Ülejäänud spordialad on iirlastele suhteliselt, kui mitte täiesti võõras teema.
Küsimusele, kas ta on siis õpetaja, mitte treener, vastab Toomas, et ei ole. «Kui ma oleksin õpetaja, oleksin palju õnnelikum, rohkem puhanud ja paremini makstud.»
Õpetajad kuuluvad Iirimaal tugevasse keskklassi ja teenivad hästi. Kui Eesti ja Iiri kooli võrrelda, pole õppimises suurt erinevust, aga koolide materiaalse kindlustatuse mõttes on vahe suur ja seda Eesti kasuks.
Niisugust väidet on raske uskuda. Toomas selgitab: «Eestis käies tegin Nõva koolis töötavale tuttavale video sellest, kuidas tema kooli renoveeritakse. Kui seda siis Iirimaal ühele külakooli direktorile näitasin, lubas too kohe poole palga eest Nõva kooli tööle minna. Nimelt läheb suur osa Iiri koolile mõeldud eelarvest õpetajate palgaks ja koolimaja jääb rääma.»
Pealegi olevat Iirimaal õpetaja justkui vanajumala selja taga. Ta ei tohi eksida mõne asja vastu: õpilasi seksuaalselt ahistada ja purjuspäi koolitundi anda. «Kui ta nende asjade vastu ei patusta, on ta ametis kuni elu lõpuni ja mitte miski ei kanguta teda lahti,» lisab Toomas.
Küsimusele, kas ta tohib halvasti õpetada või näiteks üldse mitte õpetada, vastab mees jaatavalt.
«Oma ja klassi rahu mõttes on lihtsam lastega ühes ruumis viibida. Olen näinud, kuidas kehalise kasvatuse tunde antakse. Paljudel juhtudel on tunnid sisustatud eriteemaliste loengutega. Selleks kutsutakse külaline, kes kooliga üldse seotud pole.»
Andrus Metsa lugu
Andrus Mets töötab ühes hotellis hooldus- ja varustusjuhatajana. Iga aastaga on tema positsioon Iirimaal paranenud. Andrus on seal neljandat aastat, praegust ametit peab viimased poolteist aastat. Eestis töötas ta müügimehena.
«Tulin Iirimaale elama ja kõik, kes tahavad elada, peavad ka tööl käima. Ühel hetkel tundsin, et on vaja minna. Iirimaa oli esimene valik.»
Andrus Mets andis ühele töötajaid vahendavale firmale oma andmed ja sealt tuli vastus Iirimaale minekuks. Algul töötas ta neli kuud tehases, võttis ahjust pitsasid: ikka kaks-neli-kuus-kaheksa-kümme…
«Kogu elu käib silme eest läbi, kui sa kaheksa või kaksteist tundi ühtesid ja samu liigutusi teed. Lõpuks on see nii iseenesestmõistetav, et võid peas samal ajal raamatut kirjutama hakata.»
Parema ja puhtama töö leidis Andrus õige kiiresti, nelja kuu pärast.
«Vahel tundus mulle, et sain algul tehases töötades vähem palka kui Eestis. Ja ka keskkonna mõttes oli halvem: vahetasin ju kontori tehase vastu. Aga ma teadsin, et see ei kesta kaua.»
Iirimaal elavad ja töötavad eestlased on palju patriootlikumad kui kodus elavad eestlased. Paljud on alles siin, Iirimaal, aru saanud, mida tähendab Eesti.
«Kui sa töötad päev päeva kõrval võõras keeles rääkivate inimestega, on üsna loomulik, et koduigatsus tuleb peale. Soov end emakeeles vabalt väljendada on uskumatult tugev. Kodus elavatele inimestele võib see arusaamatu tunduda,» kõneleb Andrus.
Paljud ei oskagi enam hästi eesti keelt. See puudutab Andruse meelest muidugi neid Iirimaa eestlasi, kes oma rahvusest inimestega ei kohtu ega suhtle. Isegi mõned Eestist Iirimaale tööle läinud venelased tulevad eestlaste sekka, et õppida keelt, mille oskamine neid siin ei huvitanud.
Andrusega töötab näiteks Eestist pärit Arkadi, kelle eesti keel on väga heaks muutunud, isegi paremaks kui mõnel Iirimaa eestlasel.
Sven Puksi lugu
Sven Puks töötab Iirimaal viiendat aastat. Tema sattus Dublinisse juhuse läbi ning inglise keele õppimise pärast. Loomulikult oli see koht, kuhu Svenile tööturuameti kaudu tööd pakuti, Kerry Foods ehk kalkunikitkujate firma. Sven töötas seal tõstukijuhina.
Iirimaale asudes hakkas ta kohe ringi vaatama, et huvidekohasemat tööd leida. Eestis oli ta aktsiaseltsi Kaupmees hulgilaos kauba etikettimise grupi juht ehk siis juhendas inimesi, kes kaupade nimetusi eesti keelde tõlkisid.
Sven Puksiga samal ajal tuli Eestist Kerry Foodsi 40 inimest. Tema tõstis teistele komplekteerimiseks ette igasugu kaupa, enamasti valmistooteid. Neist neljakümnest on Sveni sõnul Iirimaale jäänud vaid kolm.
Svenile Iirimaa sobib, sest ta on leidnud Eesti-Iiri asja. Praegu töötab ta puudega inimeste heaks. Hommikul sõidab koos bussijuhiga mööda Dublinit, võtab 30 hoolealust bussi peale, viib nad kas tööle, päevakeskusesse või sporti tegema ja räägib nendega. Sven alustab hommikul kaks minutit enne kella kaheksat ja kella kümneks on ta nendega tegelemise lõpetanud. Vahepeal ajab ta teisi asju ja õhtul kella kolmest kuni viieni on jälle hoolealustega.
Eestis pole Sven kohanud nii palju Downi sündroomiga inimesi, kui neid on Iirimaal.
Seda, miks on neid nii palju, et valitsuses on loodud lausa vaimse tervise abiministri ametikoht, arvab teadvat Toomas Ilves: «Põhjuseks võib olla Iirimaal valitseva katoliku usuga seotud abordi keeld. Iirlased on küll väga usklikud inimesed, aga ega see keeld neile eriti meeldi. Kuuldavasti käivad noored naised Inglismaal rasedust katkestamas.»
Sven teab, et Iirimaal käivad Downi sündroomiga inimesed tööl. «Näiteks ühes Inglise-Iiri kaubamajas Dublinis panevad nad kassades klientide ostetud kaupu kotti. Riik teeb sellele tööandjale, kes vaimse puudega inimese tööle võtab, soodustusi.»
Kalmer Kesküla lugu
Miks Kalmer Kesküla Iirimaale läks? Talle tundus see saareriik kuidagi kodune. Ja vaheldust oli vaja. Tal olevat kohe selline komme, et kui läheb, siis kaugele. Ka pärast kaheksanda klassi lõpetamist läks Saaremaa poiss Võru kutsehariduskeskusesse, mis on ju kodusaarest Eesti mõistes väga kaugel.
Iirimaale asus Kalmer neli aastat tagasi. Kas just õnne otsima, aga ega seegi polevat otseselt vale. Ta on õppinud mööblivalmistamist ja arvas, et need ametioskused kuluvad ehk ära, kuigi Iirimaal sai temast hoopis tänavakivide paigaldaja. Kalmeri esimene tööandja oli iirlane, praegu on aga albaanlane ning ta töötab leedukaga paaris. Firma paigaldab tänavakive nii eramajade kui ka riigile kuuluvate hoonete ümber.
Saaremaa hingekarjane leidis taas usu
Enne Iirimaale minekut oli Kalmer Kesküla Saaremaal korraga kahe väikese maakoguduse hingekarjane ja pidi äraelamiseks veel muud tegema, töötades vabakutselisena näiteks Express Hotline’is ja Tele2-s. Igal pühapäeval pidas ta teenistuse umbes 30 inimesele. Kalmerile meeldis kirikuõpetaja töö väga, kuigi tal on usuteadlase diplom veel saamata ja ta peab seetõttu diakoni ametit.
Ajame juttu mõni päev enne ajaloolist sündmust Kalmer Kesküla elus ja ametis. Järgmisel laupäeval seisab tal ees vastutusrikas ja südamlik rituaal: esimene abielu õnnistamine.
Eestis juba abielutunnistuse saanud Raul Sagor ja Silva Kraag sõidavad Dublinisse oma abielu õnnistama Eestist, täpsemalt Saaremaalt. Kalmer ei ole õnneliku paariga isiklikult tuttav, nad tulevad Dublinisse koduse ja armsa kiriku pärast ning sellepärast, et enamik pulmakülalisi elab saareriigi pealinnas.
Kalmer Kesküla teenib pühapäeviti ja suurtel pühadel ka iiri anglikaani kirikus. Lugu sai alguse hetkest, kui ta astus juhuslikult Iirimaa pealinna anglikaani katedraali Christ Churchi. Mees mõistis, et on võõras riigis oma vaimuliku kodu leidnud. Kõik oli kuidagi tuttav.
Ühel kontserdil tuli tema juurde kiriku abipaost, kes avaldas imestust, et kirikus käib küll sadu inimesi, aga millegipärast märkab ta alati Kalmeri kohalolekut. Eestlane tutvustas end ametivennana, Christ Churchi vaimulik küsis seepeale Kalmer Kesküla telefoninumbrit ja helistas talle kahe nädala pärast üllatava ideega.
Uuel kohtumisel oli tal eestlasele ka küsimus, kas too ei tahaks neil jumalateenistusi pidada. Luteri ja anglikaani kiriku lepete järgi on see võimalik. Ühe Dublini tuntuma pühakoja jumalateenistuste graafikus on sellest ajast peale ka eestlase omad.
Küsimusele, kuidas suhtub teise ameti pidamisse kivipaigaldusfirma ülemus, vastas Kalmer, et soosivalt. «Ütles vaid, et palugu ma ka tema ja firma hea käekäigu eest.»
Eestlased saavad kokku
Andrus Mets ja Sven Puks korraldavad Iirimaal elavatele eestlastele oma vabast tahtest ka meelelahutuslikke üritusi. Kõige enam on jutuainet pakkunud jaanuarikuine õhtu, mil Dublini eestlastele tulid külla Ivo Linna ja Anti Kammiste.
Kõigepealt alustas ürituste korraldamist Andrus, hiljem liitus temaga Sven. Kes selle kõik kinni maksab, sest tasuta lõunaid ju pole? Andrus ja Sven ütlevad, et õnneks on häid firmasid ja vastutulelik Eesti suursaadik.
Andrus arutleb: «Kui lähed homme Eestis Ivo Linna kontserdile, vaevalt sa leiad eest puupüsti täis saali, kes täie häälega ja kogu siirusega eestikeelseid ja -meelseid laule kaasa laulab.»
«See oli midagi vapustavat, see oli vägev!» lisab Kalmer. Selleks peab muidugi mõne aasta kodust kaugel tööd tegema, et mõista, millise tundega laulab Dublinis leiba teeniv eestlane laulu «Eestlane olen ja eestlaseks jään».
Andrus Mets ütleb täiesti siiralt, et on end Iirimaal üles leidnud. «Nende eestlaste põhjal, kellega olen siin kokku puutunud, võib julgelt väita, et oleme Iirimaal rohkem eestlased, kui me seda ehk Eestis tunnetanud oleksime.»
Mehed teavad oma teed
Nii Andrus kui teised jutukaaslased tulid Iirimaale ja leidsid eest Eesti. Nad teavad, mis suunas lähevad. Neil on Eestis kodu ja ühel päeval lähevad nad Eestisse tagasi. Palju targemana.
4000 eestlast on saanud Iiri isikukoodi, aga paljud neist on koju naasnud. Praegu võib Iirimaal elada ja töötada 2000 eestlast, vähemalt niisugust arvu näitas eelmine rahvaloendus.
Andrus Metsa meelest on see iseenesest hea, et inimesed pole kolooniatena ümber asunud. See näitab, et Eestis on piisavalt hea elada ja töötada ning pole otsest põhjust õnne otsima minna.
Mehed tunnistavad, et ei jää Iirimaale ja lähevad kindlasti koju tagasi. On rõõm tõdeda, et Ruja loost «Need ei vaata tagasi» tuntud Ernst Enno sõnad «Talulaps ja oja süda, need ei vaata tagasi» ei pea vähemalt Iirimaal elavate eestlaste puhul paika.
Elukvaliteet on Eestis parem
Meeste arvates on elukvaliteet Eestis parem kui Iirimaal. Nad ei räägi palgast, vaid ka paljust muust, näiteks haridusest, koolidest, tervishoiust, pankadest ja internetilevist.
Toomas Ilvese meelest on tervishoiuga Iirimaal sama lugu nagu haridussüsteemigagi. Arstide palgad on kõrged, aga tingimused on väga viletsad.
«Näiteks murdis üks mängija jalgpalli tagudes jalaluu, ta viidi kiirabiga haiglasse. Mees oli ooteruumis 11 tundi, enne kui murdunud jalast röntgenipilt tehti. Pärast seda ootas ta järgmised kaheksa tundi, et jalg lahasesse pandaks. Ja sel mehel läks veel hästi. Iirimaal töötavad rahvuskaaslased sõidavad tõsiste tervisemuredega Eestisse ja küsimus ei ole rahas või võimetuses arstiabi eest maksta, vaid arsti juurde pääsemises ja abi kvaliteedis.
Toomas jutustab teisegi loo. «Ühe iirlasest sõbra abikaasal nihkus kaelalülis olev ketas paigast. Esimesed kaks aastat käis ta ühe terapeudi juurest teise juurde, kes kõik kinnitasid nagu ühest suust, et aitab vaid operatsioon. Kahe aasta möödudes õnnestus sel naisel pääseda ühe tunnustatud spetsialisti juurde, kes kinnitas, et operatsiooni on tõesti vaja, aga seda tuleb oodata veel kaks aastat. Neli aastat hiljem, kui naine operatsioonini jõudis, olid kõik tema lihasegrupid nii väsinud, et lõikus enam ei aidanud ja ta ongi nüüd invaliid.»
Toomas lisab, et Iirimaal on hea elada siis, kui oled noor ja tugev ning saad iga nädala lõpul palgatšeki. Rahulik on täpselt senikaua, kuni ei teki muret tervise või haridusega.
KOGUKOND
Iirimaal elab ja töötab praegu kaks tuhat eestlast.
• Viimase paari aastaga on seal sündinud märkimisväärne hulk eesti lapsi. 2007. aastal taotleti saatkonnast alla üheaastastele lastele reisidokumente ligi 50 korral ja 2006. aastal ligi 40 korral.
• Kuni 2004. aasta lõpuni oli kõigil Iirimaal sündinud lastel sünnijärgselt õigus Iiri kodakondsusele.
• Ametlikku rahvuskaaslasi ühendavat organisatsiooni loodud ei ole, kuid kuu viimasel laupäeval kogunevad eestlased Dublini kesklinna pubisse Messrs Maquire. Samasuguseid, kuid veidi väiksema haardega kogunemisi on ka teistes piirkondades, näiteks Corkis.
Allikas: «Sakala»