/nginx/o/2013/10/04/2452747t1h69a2.jpg)
Viljandi kultuurikolledžis näitlejaks õppinud Silvia Soro on viimased kuud töötanud selle nimel, et 18 Eesti kooliteatrit saaksid sel nädalavahetusel Karksi-Nuias näidata, mida nad oskavad.
Silvia Soro tunneb, et on õiges kohas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Festivali korraldamine pole praegu tema ainus tegevus. Peale selle valmistab ta koos enda juhendatava Karksi-Nuia noorteteatriga O ette August Kitzbergi elulool põhinevat lavastust «August», mis tuleb ettekandele võistlusväliselt.
Loomulikult osaleb O ka võistlusprogrammis, sedakorda sügisel valminud peresuhetest kõneleva lavastusega «Kallid vanemad!», mille juhendaja pani kokku laste kirjandite põhjal.
«Kui «Kallid vanemad!»on tekstipõhine ja aus, ilma lavastuslike nippideta lugu, siis «August» on vimkadega ajalootruu näitemäng,» selgitab autor.
Õismäelt Mulgimaale
Kohtun oma kunagise kursuseõe Silvia Soroga ühel aprillipäeval Karksi kultuurimajas. Ta on just lõpetanud proovi ja leiab enne Viljandisse lapsele lasteaeda järele minekut pool tundi aega, et oma tegemistest jutustada.
Et väljas on päikeseline kevadilm, otsustame vestelda vabas õhus, taustaks maaliline Karksi ürgorg. Ja muidugi selle veerel seisev August Kitzbergi kuju. Hoobilt on selge, et pole võimalik valida paremat kohta vestluseks inimesega, kes on kirjutanud äsja sama mehe elulool põhineva näidendi ja toob selle siit saja meetri kaugusel lavale.
Pärast pildistamise tarvis kirjaniku süles poseerimist teatab Silvia: «Juba lapsepõlves tundsin, et ma ei suuda Tallinnas elada ja millalgi tuleb sealt ära kolida.»
Nüüd elab ta Viljandis ja töötab Karksi-Nuias.
«Vaatan siin alla orgu ja hing laulab,» lausub naine ning nendib: «Tallinnas on aeg-ajalt mõnus käia, näiteks ennast kunstiliselt laadimas või vanematel külas, kuid päevast päeva seal trügida ei taha ma mingil juhul. Isegi auto jätan kunagisse kodulinna minnes lennujaama.»
Nagu Silvia ütleb, pole neli aastat tööd Karksi valla noorteteatri juhina teda end mulgina tundma pannud, kuid austus on mulgi värgi vastu tekkinud küll ning Kitzbergki on «Augusti» näitemängu kirjutades talle täitsa oma poisiks saanud.
«See mulgi asi on siin nii tugevalt sees, et lõi mind algul lausa jalust maha. Kitzbergi uurides avastasin, et needsamad nimed käivad läbi, mida ma igapäevaelus kohtan. Inimesed ongi kümme põlve ühes ja samas talukohas elanud!»
Viimast ütleb ta aukartusega hääles ning lisab: «Siin on tõesti tohutu juurte tunnetus, millest minusugusel Õismäelt tulnul, kel on juured tuulte peal, on päris raske aru saada.»
Tõeline ühenaisešõu
Silvia tunnistab, et loomu poolest pole ta üldse organisaator — «See valmistab mulle lausa piina!» —, kuid teatrifestivali korraldamine tal imekombel sujub. Et tegemist on teatri ja noortega, on ta innukas ning tegutseb rõõmuga.
«Ka töö «Augusti» lavastamisega laabub, ehkki nii nagu ikka harrastusteatris — kõik saab valmis viimasel hetkel,» lisab ta.
Silvial on selle kõige juures päris suur koormus. Vähe sellest, et trupi kogu senine repertuaar on tema kirjutatud või kokku pandud. Tema õlul on ka valgus-, muusikaline ja lavakujundus ning eesriide liigutamine.
Silvia meelest on õpilastega huvitavamgi tööd teha kui harrastajatega, kellest sa tead niikuinii, et neist ei tule kunagi professionaalseid näitlejaid. Kuid just professionaalseks näitlejaks saamise mõtetega läks ta 1994. aastal õppima tollase Viljandi kultuurikolledži teatrikateedrisse ning lõpetas selle esimeses lennus.
Teeb, mida hing ihkab
Enne kolledžit oli Silvia osalenud mitme Tallinna teatristuudio töös, tegelnud pantomiimi, balleti ning karakter- ja moderntantsuga.
Selline põhi tegi teatrikoolis õppimise ühtpidi lihtsamaks, teistpidi aga keerulisemaks.
«Mingi erialane põhi mul küll oli, samas oli ballett jalgades ja laval tegin suuri silmi nagu pantomiimis. Nii sain mõlema eest alatasa noomida,» kõneleb ta.
Pärast kultuurikolledži lõpetamist töötas Silvia seitse aastat Ugalas näitlejana. Lapsepuhkuse järel ta lahkus teatrist ning nüüd näitlejatööd taga ei nuta, sest tunneb, et on õiges kohas.
«Teatris pead sa ootama, kuni sulle tööd antakse. Kui ei tule sellist lavastajat, kellele sa tundud huvitav, nii et ta tahaks su võimeid avastada, pole kuigi mõnus,» nendib Silvia. Ja meenutab, kuidas kursusejuhendaja Andres Noormets oli kooli lõpus talle öelnud: «On teatud rollid, mida ainult sina võid mängida, aga seda juhtub kord nelja aasta kohta.»
Ei tahtnud mängida kahte nooti
Silvia jutu järgi nõnda läkski: ta sai rolle peamiselt lastetükkides.
«Muusikakeskkoolis õppides olin harjunud, et jõuan loomingulise kaifini, kui saan noodid suurte piinade ja klaveripeksmisega selgeks ning hakkan muusika sees elama ja hingama. Näitlejana tahad ju ka tervikut ja dünaamikat luua. Need rollid paraku seda ei võimaldanud,» jutustab ta. «Kui sa ikka ainult kahte nooti mängid, võid nende taha küll terve maailma ehitada, aga see ei mõju lõpuks enam loomulikuna.»
Nüüd saab ta kõike, mida tahab, teha koos «oma lastega» — seda fraasi kasutab Silvia trupist rääkides kogu aeg.
«Kui teatris mõtlesin ikka, et ma olen ju kõike seda nii pikalt õppinud, aga nüüd olen siin laval oma kahe lausega, siis praegu saan õpitut sajaprotsendiliselt realiseerida,» lisab ta täpsustuseks.
Teatrikooli nelja aastat ja hilisemat Ugala-aega peab Silvia ülimalt kasulikuks, sest tänu sellele saab ta praegu teha kõike, mida hing ihaldab.
Peale näitlemise on talle alati meeldinud kirjutada. Romaani või luulekogu avaldamine ei pakuks talle aga pinget. «Need pannakse riiulile ja ongi kõik,» põhjendab ta. «Dramaturgia puhul seevastu näed, mis sellest edasi saab.»
Kirjutama hakkas Silvia juba kooliajal, kui ruulisid Priit Aimla ja kommunaalsatiir. Siis kirjutas ta nooremale vennale ühiskonnakriitilisi sketše vorstisabadest ning selle kõrvalt mõnele sõbrannale jõulunäidendeid.
Praeguseks on tal valminud kaks jõulunäidendit, mis on jõudnud Ugala lavale, ning ka kogu nelja aasta jooksul Karksi noortega lavale toodu on olnud tema looming.
Sobiliku materjali otsingul on ta aidanud teisigi teatreid. Näiteks Viljandi pärimusmuusika aida avamispeo jaoks töötas ta läbi neli kladet August Pulsti mälestusi, et ettelugemiseks valik teha.
«See oli huvitav töö ja üldse on see kõik väga hariv tegevus,» tõdeb ta. «Olen aru saanud, et mul pole mõtet end mõnele muule alale pressida. Mind tiivustab ikkagi ainult teatrivärk ja seda ma ajan südamest.»
Kadunud pianist
On veel üks asi, millega teatrit armastav Silvia tegeleb. Nimelt muusika. Tegelikult olekski võinud sellest jutu vahele ohjeldamatult naerda lõkerdavast pisut üle 30-aastasest naisest saada hoopis muusik või muusikaõpetaja.
«See poleks olnud mingi ime, sest mõlemad mu vanemad on muusikaõpetajad,» ütleb ta.
Üheksa aastat klaveriõpinguid Tallinna muusikakeskkoolis päädisid siiski uue eriala otsimisega.
«Ma olin hirmus aeglane ja nootide õppimine läks mul raskelt. Kui need viimaks selged olid, öeldi küll, et mängin ilusasti, aga midagi jäi ikka puudu,» põhjendab ta.
Võistlustel tõsteti teda oma sõnul esile huvitavate tõlgenduste eest. Nii et võib öelda: muusikasse sisse minna ta oskas.
Üheksandas klassis oli Silviale selge, et pianisti temast ei tule ja õpetajaks saada ta samuti ei soovi, sest kardab lapsi.
«Kui ma siia, Karksisse, õpetajaks tulin, mõtlesin ka selle peale, et lähen nüüd kuuekümne lapse ette ja ise kardan neid. Aga praegu on väga mõnus. Meil on minu arvates nii mõnusad suhted,» kõneleb Silvia.
«Hei! Seis! Politsei!»
Muusika on Silvia ellu jäänud sel kujul, et kui aega ja tellimusi on, kirjutab ta lastelaule.
«Kodus ütlevad lapsed mulle, et tehku ma ühest või teisest asjast laul või muinasjutt, ja vahel teevad nad ise ka,» räägib kahe tütre ema, kelle tuntuim lastelaul on «Politsei rock», ETV lastelaulude võistluse teise koha lugu.
Politseile meeldis see lugu isegi sedavõrd, et ta korraldas politseilaulude võistluse ning politseiorkester andis sellel osalenud lauludest välja CD-d.
«Tahtsin teha laulu, mida ka poisid rõõmuga laulaksid — enamik lugusid on ju tüdrukutele mõeldud, kodust ja muust sellisest. Nii jõudsin teema otsingul politsei juurde,» selgitab autor.
Temal pole politseiga oma sõnul kokkupuuteid olnud, küll aga miilitsaga. «Liikusin omal ajal punkarite ringkonnas ja käisin miilitsaautodel kumme läbi torkamas,» avaldab ta lõpuks ühe tumedama tahu oma elukäigust.
LOOMING
Silvia Soro viimaste aastate tegemisi
• Ugala jõulunäidendid «Ainult headest asjadest» ja «Haldjakuninga kingitus»
• Lühinäidendid «Händel Bachil külas» ja «Haydn» (etendusid Viljandi muusikakoolis)
• Eesti-Soome võistlusel «Lastelaul 2003» teine koht looga «Politsei rock»
• Näidendid-lavastused «Viimane prints», «Metsikud kired», «Omamoodi pardipoeg», «Neli pidu», «Kallid vanemad!» ja «August» Karksi-Nuia noorteteatriga O
Allikas: «Sakala»
Fänn ja kriitik
Neli aastat teatriõpinguid ei andnud Silvia Sorole mitte ainult näitejuhi- ja dramaturgioskusi. Tänu sellele on ta abielus Ugala näitleja Aarne Soroga, kes oli tema kursusevend.
Silvia sõnul on Aarne tema näidendite hea kritiseerija, sest ta vaatab kirjutatut näitleja pilguga.
«Kirjutamise koha pealt ta tõesti kiidab mind. Näitlejana ta mind samavõrra ei hinda ja ka minu lavastuste suhtes võib olla mõnikord väga karm. Mina olen jällegi tema kui näitleja suur fänn,» kõneleb ta. («Sakala»)