26. veebruaril oleks Endel Mallene saanud 75-aastaseks. See Viljandist pärit mees on meie kultuurilukku läinud esmajoones sellega, et ta avas 1960. aastail taas kirjandussilla üle Soome lahe.
Endel Mallene õhutas hõimuleeki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et soomlased oskasid Endel Mallese rolli määratleda täpsemalt kui meie. Kui ta paar kuud enne oma 70. sünnipäeva 23. detsembril 2002 suri, kandis 2. jaanuari «Helsingin Sanomate» nekroloog pealkirja «Kirjandusmees avas Soome silla» ning pealkirjaga «Ühenduste ehitajat mälestatakse põhjaski» sekundeeris «Kalevala».
Sidemed kogu eluks
Ühes intervjuus kümme aastat tagasi ütles Endel Mallene: «Olen 1966. aastast olnud Soome kirjanduseluga tihedas kontaktis ja mul on Soomes väga palju tuttavaid. Kui õnnestub, kirjutan oma kogemuste põhjal mõnesajaleheküljelise mälestusteose Eesti-Soome kirjanduskontaktidest.»
Ei õnnestunud, sest aega ei antud.
Seega kestis Endel Mallese lähedane side Soome kirjanduseluga üle poole tema eluajast ja suures osas jäi see Vene aega, mil kahe vennasrahva sõprust ja koostööd püüti igati pidurdada. Hoolimata aja ja olude painest või just selle kiuste sündis neil aastail paljugi tähtsat.
1965. aastal peeti Helsingis teine rahvusvaheline fennougristide kongress. Eesti ametliku delegatsiooni kõrval moodustati kongressile sõiduks turismigrupp, kuhu «Sirbi ja Vasara» esindajana kuulus ka Endel Mallene. Peale vanade ja uute tuttavate kohtus ta seekord ka nüüd juba kirjanikuna endale nime teinud Aarni Krohniga ning leppis temaga kokku, et too kutsub ta järgmisel aastal endale külla.
Aarni Krohniga oli Endel Mallene tuttavaks saanud 1962. aastal Tallinnas. Helsingi üliõpilasteater mängis seal Aleksis Kivi «Põgenejaid» ning üht selle peaosalist kehastas Aarni Krohn. Pärast etendust sõitsid vennastunud eesti ja soome noored haritlased õhtut veetma Endel Mallese koju Nõmmele.
«Sel ööl sündis sõprussild, mis kestis kuni Endli surmani,» meenutab Aarni Krohn sõbra kaotuse puhul aastatetagust külaskäiku Eestisse.
Pöördeliseks aastaks Endel Mallesele hõimusilla taasavamisel sai aasta 1966. Kõigepealt oli ta Helsingis kirjastuste Otava ja WSOY külaline. Kohtumistel kirjastajate ja kirjarahvaga oli kõne all eesti uuema kirjanduse tõlkimine ning lepiti kokku, et kavandatavas kogumikus hakkavad seda esindama Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa.
Novembris ja detsembris sõitis Endel Mallene külla Krohnidele. See kuu aega Helsingis kujunes äärmiselt kontaktiderohkeks kõige erinevamate kultuurivaldkondade esindajatega ning lähedased sidemed nendega kestsid elu lõpuni.
Külastamiskeeld tosinaks aastaks
Meeldejäävaks kujunesid osavõtud Eino Leino seltsi ja Soome ajakirjandustoimetajate liidu koosolekutest. Ikka ja jälle tulid kõneaineks Eesti-Soome kirjanduskontaktid. Pikemalt oli nendest juttu Soome kirjanike liidu esimehe Martti Santavuoriga, kes avaldas arvamust, et vaja oleks uut eesti luuleantoloogiat ning Oskar Lutsu «Kevadegi» tuleks soome keelde tõlkida.
Endel Mallene meenutas järgmist.
«Soome iseseisvuspäeva õhtuks olime Aarni ja Kaarina Krohniga kutsutud professor Eino Krohni, Aarni isa juurde. Sealgi jõudis jutt kirjandussuheteni. Kahjuks olevat teadlased selle valdkonna peaaegu täielikult sööti jätnud.
Näiteks nimetas Eino Krohn eesti luule eeskuju Soome kirjanduselule 1930-ndail ning soome kirjanduse eeskuju eesti kirjandusele sajandi alguses. Häid eeldusi oli tema meelest nende teemadega tegelemiseks Soomes töötanud eesti teadlasel ja kirjanikul Herbert Salul, kes tundis suhteliselt hästi mõlemaid pooli. Märtsis tähistatud Friedebert Tuglase 90 aasta juubeliks oli mul õnnestunud professor Eino Krohnilt saada artikkel «Sirpi ja Vasarasse». Sellest selgub, et talle endalegi polnud see teema võõras ning et ta on selle vastu huvi tundnud.»
See Soomes käik muutis Endel Mallese suhted soome kirjandusega püsivaks. Ent just siis, kus olnuks vaja Soomet tihedamini külastada ning äsja avatud laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel teinuks selle lihtsaks, sai ta ootamatult 12-aastase külastamiskeelu. Ju lõi hõimuleek ideoloogiavalvurite arvates liialt lõkkele.
Soomlase moodi eestlane
1968. aastal avaldusid esimesed tulemused: Tallinnas ilmus J. Seilenthali koostatud antoloogia «Soome novell», Endel Malleselt oli selles viielt autorilt kuus tõlget, ning Helsingis Endel Mallese ja Eva Lille koostatud «Soome lahe tagant. Eesti uut proosat». Järgmisel aastal tuli Helsingis trükist Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi «20 nüüdiseesti luuletajat».
Soomlastele oli eesti uuema proosaga tutvumine üllatuseks. Imestati, et Eestis nii moodsalt kirjutatakse.
Endel Mallese aktiivsus ja kontaktide loomise oskus suutsid sõjajärgse paarikümneaastase seisaku vankuma panna. Teenekas eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitinen ütles 1996. aastal, et need kaks Helsingis avaldatud antoloogiat tähendasid otsustavat uste avamist üle Soome lahe.
Ja uksed läksid valla: kui seni olid eestlased tõlkinud soome kirjandust alati rohkem kui soomlased eesti oma, siis 1980. aastail saavutas vastastikune vahendamine peaaegu tasakaalu.
Sellel Eesti-huvi laineharjal kerkis esile ka Juhani Salokannel, kes kirjutas Endel Mallese 60. sünnipäeva puhul: «Aastaid tagasi olid paljud soomlased hämmastunud, kui selgus, et ma teadsin küll üht-teist eesti kirjandusest, kuid ei tundnud Endel Mallest. Mallene oli neile — kirjastuste, ajalehtede ja raadio toimetajatele ning kirjanikele — seesama mis eesti kirjandus. Ta oli omakorda ainukene eesti kirjamees, keda nemad tundsid.
Varsti saime meiegi tuttavaks — Tallinnas, sest kulus aastaid, enne kui Endel Mallene jälle pääses Helsingi vahet käima. Mõistsin kohe, miks Mallene oli Soomes nii tuntud: ta oli nii soomlase moodi, et kõik pidasid teda tõupuhta hõimusuguluse ilmekaks tõestusmaterjaliks. Mallese paljud meeldumused meenutavad soomlaste omi. Tema aeglane kõnemaneer ja rahulik loomus viitavad sellele, et ta on salaja sündimas käinud Vanajas ja mitte Viljandis.»
Olgu selgituseks lisatud, et Vanaja asub Häme maakonnas, mis Helga Wuolijoe sõnul meenutab Mulgimaad.
Juhtiv tõlkija
Endel Mallene oli saanud soome kirjarahva seas oma inimeseks. Soomes viibis ta igal suvel, väisates sageli rohkem kui korra eri paikades toimuvaid kirjandusnädalaid ja -päevi — neid on seal suviti palju — ning olles kõikjal oodatud esineja. Korduvalt viibis ta Oulus, Kajaanis ja Urjalas, kus peetakse Pentikulma päevi, mis on pühendatud Väino Linna loomingule.
Kui senine soome kirjanduse suurim eestindaja Harald Lepik 1976. aastal suri, läks juhtpositsioon Endel Mallese kätte. Tema esimesed soome kirjanduse tõlked ilmusid 1960. aastate esimesel poolel perioodikas. Esimene iseseisev tõlkeraamat oli Mika Waltari lühiromaan «Fine van Brooklyn» (1969). Kokku tõlkis ta paarkümmend raamatut. Viimased kaks pooleli jäänut lõpetas poeg Meelik.
Tõlkimisel lähtus Endel Mallene kindlatest eelistustest. Juhani Salokannel märkis, et Mallese tõlgete loetelus on peaaegu kõik Soome viimase aja paremad nimed.
Selle tõhusa töö eest valiti Endel Mallene 1976. aastal Soome Kirjanduse Seltsi ja 1981. aastal Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks. Eriti kõrgelt peab väärtustama soome kirjanduse tõlkimise eest 1989. aastal Väino Linna Seltsilt saadud rahvusvahelist medalit, mis oli esimene tollases Nõukogude Liidus. Medaliga kaasnes stipendium.
Esiletoomist väärib ainevaldkond, mis näis tõlkijale oluline olevat: see on Talvesõda ja Jätkusõda. Selles mõttes on kuidagi tunnuslik, et Mallese eluajal ilmunud viimane tõlkeraamat oli 2002. aastal välja antud Jari Leskise ja Antti Juutalaise koostatud mahukas kogumik «Talvesõda» (1999).
Kirjandussõbrad Soomes valmistusid tähistama kultuurisilla rajaja Endel Mallese 70. sünnipäeva ning olid selle auks kavandanud näituse tema tõlkeraamatutest.
Kahjuks sai juubelinäitusest mälestusnäitus, mis pandi välja Helsingi galeriis Laterna Magica. Sealt tuli näitus korraks ka Tallinna, kui Soome Instituudis oli Mallese mälestusõhtu. Tallinnast rändas see Oulu, kus ta oli üleval Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva tähistamise ajal, ja sealt edasi Kajaani. Sama näitust võib näha märtsi lõpul Viljandi linnaraamatukogus.
FAKTE
Eesti kirjandusteadlane ja tõlkija Endel Mallene sündis 26. veebruaril 1933 ja suri 23. detsembril 2002.
• Lõpetas 1957. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogina.
• Töötanud kirjandustoimetajana ja kirjanike liidu konsultandina.
• Avaldanud soome proosa tõlkimise kõrval arvustusi.
Allikas: ENE
TÕLKEID
Endel Mallese tõlkes on ilmunud hulgaliselt Soome tippautorite loomingut.
• Peale Mika Waltari on ta eesti keelde vahendanud näiteks Pentti Haanpää, Pentti Holappa, Daniel Katzi, Väino Linna, Juha Mannerkorpi, Veijo Mere ja Hannu Salama teoseid.
Allikas: Kalju Lillepuu