Täna jätab Eesti hüvasti Helend Peebuga — mehega, kes oli paljude aastakümnete jooksul eesti teatri lahutamatu osa.
Hüvastijätt särava ja südamliku lavalegendiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma esimese teatrirolli (tõsi küll, kümneaastase poisina koolilaval) tegi Helend Peep 1920. aastal. Aastal, mil asutati Ugala teater. Tema viimaseks jäänud roll sündis 78 aastat hiljem saatuse tahtel just Ugalas, lavastuses «Ainult unistus».
Helend Peep jättis oma pika elu jooksul jälje paljude teatrite lukku. Iisaku poisina kodukandi teatriringides tegevust alustanud, õpetajaks temast kogenumad kaaslased ja elu ise, viis tee teda hiljem Kuressaare teatrisse, Tallinna töölisteatrisse ja noorsooteatrisse ning 1946. aastal Tartusse Vanemuisesse, mis jäigi tema koduteatriks rohkem kui pooleks sajandiks.
Sadu rolle
Vanemuise laval säras Helend Peep nii muusika- kui draamalavastustes, jäädes publikule meelde «Jevgeni Onegini» Lenski, «Tabamata ime» Leo Saalepi, «Rätsep Õhu» nimitegelase ning «Kolmekrossiooperi» Peachumina. Tema ampluaa ulatus seinast seina.
Helend Peebu rollide hulk ulatub paarisaja ligi ja need on sündinud 46 lavastaja käe all. Filmirollid peale selle. Kas pole uskumatu pagas! Kõnelemata sellest, et ta jõudis tegelda veel mitme valdkonnaga: joonistada, ajalugu talletada, sugupuud uurida...
Kuulus «Kerjuse laul»
Helend Peep on oma ja tuttav paljudele nendelegi, kes teda kunagi teatrilaval nägema ei juhtunud, sest Boris Kõrveri opereti «Ainult unistus» «Kerjuse laul» («Kõik roosid ma kingiksin sulle...») on raadio kaudu kõigile teada ja saanud lausa rahvalikuks lauluks.
Oma mälestusteraamatus «Nende helinate saatel» meenutab Helend Peep aega, mil «Ainult unistus» Vanemuises 1955. aastal esimest korda lavale tuli ja temale Kerjuse roll usaldati (tõsi, Kerjus oli selles lavastuses ideoloogilistel põhjustel nimetatud puujalaga meheks).
«Algul vaatasin, et üks pisike roll, muud ei midagi. Arvasime, et «Kerjuse laulus» on kole palju salme, taheti kaks maha võtta. Laulsin siiski ära, midagi erilist ei olnud. Kui ta raadiosse lasti, tulid kirjad palvega saata laulu sõnu ja noote. Saatsin. Pärast seda ta siis muutuski nii populaarseks, et joodikud laulsid iga nurga taga./.../ Kord astus mu juurde väike tüdruk ja ütles: «Mul on täna sünnipäev, laula mulle «Kerjuse laulu»!» Õnnitlesin teda ja täitsin ta soovi. Tavaliselt oli «Kerjuse laul» kontsertnumbrites lõpulauluna kirjas. Kui seda kavas ei olnud, siis nõuti seda lõpuks ikkagi.»
Kui Ugalas tuldi mõttele tuua 1998. aasta detsembris lavale «Ainult unistus», tekkis rolle jaotades mõistagi küsimus, kes võiks mängida Kerjust. Osa on ju üsna väike, ent ääretult oluline ja laul, mida tuleb esitada, on «Ainult unistuse» kaubamärk, legend.
Asendajat polnud vaja
«Mäletan, et arutasime tollase kunstilise juhi Andres Lepiku ja opereti lavastaja Kaarel Kilvetiga koosseisu. Ütlesime vist ühest suust: «Helend Peep, kui ta vähegi saab ja tervis lubab!»,» kõneleb muusikajuht Peeter Konovalov.
Helend Peep sai ja tema tervis lubas ning ehkki teda olid valmis asendama Indrek Kalda ja Jaan Sööt, jäi see roll neil mängimata, sest polnud vajadust.
«Ainult unistust» etendati 2001. aasta märtsini ning vanameister tegi vapralt kaasa, andes publikule ja ugalalastele võimaluse osa saada oma isiksusest, rõhutamata vähemalgi määral selle suurust. Ta suhtles meelsasti ja kõigiga, tegemata mingit seisuste vahet. Ta rõõmustas daame komplimentidega ja arutas lavapoistega ilmaasju.
Ugalas olles jagas Helend Peep garderoobi Arvi Mägiga, kes meenutab, et esiotsa püüdis ta vanameistrit võimalikult vähe häirida ja tulla garderoobi ainult riideid vahetama, ent kuna too tegi meelsasti juttu, kujunesid nende kõnelused pikaks ja põnevaks.
«Tal oli tohutult huvitavaid mälestusi. Oma noorusest rääkis ta igasuguseid lõbusaid lugusid. Näiteks sellest, kuidas ta valeraha on teinud — Saksa ajal vist. Meil tekkis väga mõnus õhkkond, temaga suhtlemisel ei olnud mingit pinget. Võtsin mitu meie kõnelust linti, need videokassetid on teatris loodetavasti alles,» jutustab Arvi Mägi.
Publik hoidis hinge kinni
Peeter Konovalov meenutab: «Helend tuli etenduse õhtul alati poole kuueks kohale, kuigi tema etteaste oli alles tüki lõpus, kella kümne paiku. Vahel soovis ta enne etendust laulu läbi laulda, laval oli aga sel hetkel üleval esimese vaatuse dekoratsioon, temale võõras ruum. Mõnikord oli nii, et tal läks proovides tekst sassi või juhtus mõni muu aps ja siis ta ütles: «Tead, siin peab olema pink ja vasakut kätt peab olema põõsas ja paremalt ülevalt peab tulema roheline valgus ja siis on kõik olemas.» Nii oligi.»
Erilisena on Konovalovile meelde jäänud, et kui Helend Peep lavale astus, jäi aeg seisma selle sõna kõige paremas mõttes. «Publik hoidis hinge kinni kogu selle stseeni ja laulu vältel. See oli erakordne tunne, harukordne keemia, mis tekkis. Rääkimata sellest, et pärast tema laulu oli saal püsti ja Helend sai sellise aplausi, et... Tekkis side ajastute ja põlvkondade vahel.»
Palju sooje sõnu
Veel hiljemgi, pärast «Ainult unistuse» viimast etendust, pidas Helend Peep Ugalat meeles. Arvi Mägi ja Kiiri Tamm hoiavad tallel südamlikke sünnipäevakaarte, mille Helend Peep neile on läkitanud. Ugala kirjandustoa kallisvara hulka kuulub tema pühendusega mälestusteraamat ja teatri arhiivist võib leida mitu sooja, kauni käekirjaga kirja, milles ta meenutab ugalalastega koos veedetud hetki.
«Ma vaevlen juba mõnda aega südametunnistuse etteheidetes: «Kus jäi su tänuavaldus Ugala teatrile?»» kirjutas ta 6. novembril 2001. «See hiljaks jäänud tänuavaldus on üks mu karakteri vigadest — olla «tark» tagantjärele. Palun andestage mulle! Kogu Teie «Ainult unistuse» pere on jätnud mulle unustamata kauni mälestuse, mis soojendab mind mu vanaduspäevadel; mis hoiab mind tugevasti püstipäi olema oma igapäevastes olemistes...»
Oma kirjades ei unustanud ta kedagi lavastuse osalistest ja abijõududest nimepidi meenutamast, soojust ja tähelepanu jätkus igaühele.
Täna jätame Helend Peebuga hüvasti. Mõistame, kui suur oli au jagada temaga murdosakestki tema pikast ja väärikast elust.
Kõik roosid ma kingiksin sulle...
HELEND PEEP
29. juuli 1910 — 20. oktoober 2007
• Sündis Iisaku vallas Vaikla külas ja lõpetas 1931. aastal Jõhvi gümnaasiumi.
• Ta on mänginud muusikalavastustes ja draamatükkides ning Ida Urbeli käe all ka tantsinud. 1938. aastast oli ta aasta Vanemuises koorilaulja, 1939.—1942. aastani Kuressaare teatri näitleja ning 1942.—1944. aastani Tallinnas töölisteatri ja 1944.—1946. aastani noorsooteatri näitleja. Siis tuli tagasi Tartusse ja jäigi Vanemuisesse.
• Ta tegi kaasa 16 Tallinnfilmi ja Mosfilmi mängufilmis ning on mitmele põlvkonnale meelde jäänud «Kerjuse lauluga» Boris Kõrveri operetist «Ainult unistus».
• Tema hobid olid šaržide joonistamine ja koduloo uurimine. 2001. aastal avaldas ta biograafia «Nende helinate saatel».
Allikas: internet