Homme täitub 85 aastat dirigent Raivo Laikre sünnist. Juubelipäev jääb paraku elavate tähistada, sest 6. jaanuaril 1999 lahkus muusikamees manala teele.
Mees, kelle paremad hetked olid kontserdilaval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkõige Viljandimaa, aga ka Eesti dirigentide pere kaotas sel päeval tulihingelise koorijuhi ning muusikaelu edendaja. Kõik Raivo Laikrega kokku puutunud inimesed on saanud osa tema säravast vaimust ja rikkalikust fantaasialennust. Ta oli nõudlik, kuid õiglane ning väga meeldiv ja erudeeritud vestluskaaslane.
Raivo Laikre vaatas alati tulevikku, mõnikord küll murega, kuid ikka siiraste ja tõsiste ootustega.
«Kunst ei salli pealiskaudsust,» on ta öelnud.
Üldjuht
Raivo Laikrele usaldati üleriigiliste meestelaulupäevade korraldamine ja kavade koostamine. Need suvised peod pakkusid elamuse arvukale kuulajaskonnale. Sellist kava terviklikkust, tippkoorijuhtide paraadi ja meestelaulu vägevust annab kaua mäletada.
Raivo Laikre oli neli korda laulupäevade üldjuht Viljandis ja kaks korda Saaremaal.
«Iga laulupäev või laulupidu on kutse uutele laulusõpradele. Kes on kordki laulnud tuhandeliikmelises kooris, see teab, mis tunne on ise kaasa heliseda,» on maestro väljendanud laulupidude tähtsust.
Tallinna poiss
Raivo Laikre oli Pelgulinna poiss ja tema ema oli lauluõpetaja. Koorijuhiks õppis ta maestro Gustav Ernesaksa käe all.
Viljandis sai Raivo Laikre elutööks meeskoor Sakala. Koori sisukaimaks ajaks olidki aastad 1960—1986, mil tema oli selle peadirigent.
Erilisele kõrgtasemele jõudis Sakala siis, kui Raivo Laikre kõrvale tuli koorijuht Taimi Välba. See oli dirigentide duett, kes püüdles ühesuguste eesmärkide poole teineteist täiendades. Lauljad hingasid laval kui üks mees, mis väljendus dünaamikas, kõlaintonatsioonis, fraseerimises ja sõnumi edasiandmises.
Võistulaulmistel pälvis koor üle-eestilist tunnustust ja tähelepanu. See tõi kaasa lugematu arvu esinemisi kuulajaid täis saalides, kus kõlasid soojad tänuaplausid.
«Aplausid ja tervitused on nagu palga maksmine lauljatele ning lugupidamise märk.» Ilus tõde, mille Raivo Laikre nõnda sõnadesse seadis.
Raivo Laikrel olid oma lemmiklaulud. Näiteks tundeline ja hell ungari rahvalaul «Meelespead», mida ta alati ise juhatas, tuues kuulajate silma liigutuspisarad. Hingelähedane oli talle ka Eino Tambergi mehine ja lummav «Laul kaugest kodust» oma sõjatraagika ja valusa koduigatsusega. Sellesse aega jäi osa ta noorusest, jättes mällu oma jälje.
Raivo Laikre oli kultuurikooli pedagoog ja ansambli Rahusõdurid juhendaja. Palju aega kulus tal heliloomingule.
Mitmekülgne helilooja
Ta on kirjutanud laule kõikidele kooriliikidele, enim vajas mehiseid laule aga ansambel Rahusõdurid.
Raivo Laikre tundis uhkust oma õpilaste üle ja oli ka siiralt huvitatud Viljandi koolikooride käekäigust.
Lõpuks räägin ühe seiga lugupeetud koorijuhist.
Läksin maestrolt saama mõningaid tema laulude noote. Juttu ajades juhtusin mainima, et kaotasin hooletuse tõttu helihargi. Ta tõusis vaikides püsti, käis korra teises toas ning ulatas selle mulle.
«Mul on neid mitu, annan ühe sulle. Päriseks. See on sõjast läbi käinud — näed, väikesed täksid on raua sees.»
See oli liigutav, üllatav ja armas žest. Olime kohtunud põhiliselt vaid kontserdisaalis, kus tema oli dirigent ja mina kuulaja.
Aastaid tagasi kinkisin selle helihargi Raivo Laikre pojale Tõnule tema sünnipäevaks koos helde andja sooja auraga.
Ühes intervjuus vastas Raivo Laikre Elle Are küsimusele, milliseid iseloomujooni ta inimeses kõige rohkem hindab, niiviisi: «Optimismi, huumorimeelt ja heldekäelisust. Tule tuppa koos päikesega!»
See oligi tema elukreedo.