Von Krahli teatri saalis esietendus möödunud nädalal Jaanika Juhansoni lavastus «Haned võlgu».
Kassi dresseeriva poisi ning plakatiga vastu pead saanud tüdruku lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu on Villu Tamme 1995. aastal kirjutatud näidendiga, mis nüüd Juhansoni kaudu Teatrilaborisse oli sattunud.
Selle tõid lavale Viljandi kultuuriakadeemia kolmanda kursuse teatritudengid Anatoli Tafitšuk, Maarika Mesipuu, Marilyn Jurman, Johannes Veski, Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Taavi Lepik ja Natali Lohk, äsja kultuuriakadeemia lõpetanud Kaili Viidas Endla teatrist ning samas koolis 2003. aastal koreograafi diplomi saanud Päär Pärenson ja Ajjar Ausma.
Teatrilabor sõnastab oma tegevust kui alternatiivset katselava, kooli ja parnassi vahelist puhvrit, kus on lubatud kõik vead ning mille eesmärk pole valmistoode, vaid otsiv vaim. See näikse Von Krahli saali hästi sobivat, sest ka Krahlile pole võõrad videokasutus, toss, punk, detsibellid, stseenide lõhkumine ja muu säherdune.
Tempokas ja vaimukas
Lugu, mis hõlmab kassi dresseeriva poisi ning plakatiga vastu pead saanud tüdruku armastuslugu, vabasurmast unistava homoseksuaali tõrjutust, lugematuid pätte ja kantpeasid ning kümmet võlgu võetud hane, võib vaatajast esimese hooga mööda minna või talle paiguti arusaamatuks jääda.
See ei jää aga palju häirima, sest laval on küllalt muud vaatamist ning tekstist hargneb mõõdukalt karakteri- ja situatsioonikoomikat, mis publikut üha edasi tirib.
Villu Tamme tekst on tempokas, kiiresti arenev, selgete tüüpidega jant. Esialgseks ehmatuseks suures osas pealegi värsis, mis annab juba üsna etenduse algul publikule kätte teatava võõrandatuse võtme.
Seda võõritust võimendavad ülejäänud lavastuslikud elemendid: filmi, sealjuures veel aegluubis-võtte kasutamine, arvuti desktop ja ekraan primitiivsete tekstiredaktorite ning clip art’iga, seadmete hulk laval, efektne esemeteta tegevus, mikrofoni kasutamine, läbinähtavalt simuleeritud lavavõitlus, kordusmotiivid ja tagasivõtmised.
Mööda piire
Teisest küljest tekitab säärane vahendatuse vahendatus justkui vajaduse vahetuse järele: on vaja ventiili või vallapäästmist, midagi tõelist vahelduseks üha vahetuvatele karikatuuridele.
Et lavastuse üldine, nii-öelda tekstiväline idee näikse olevat sõnastatud piiride kompamisena, seisneb selles ka lahendus mängu ja päriselu eraldamises. Kõige lihtsam ja samas mõjuvaim sellekohane võte kujutab endast näitlejate vahepealset rollist välja astumist ning publiku poole pöördumist.
Siiralt, ebalavaliselt ja vahetult räägitakse isiklikest kogemustest piiridega, olgu need siis rahvuslikkusse, geograafiasse või võimekusse puutuvad.
Kaili Viidase monoloog etendaja ja rolli piiridest mõjub peaaegu traagilisena ning juhatab sisse šokitaotlusega seksistseeni, mis veab publikut jälle mööda tõelise ja petliku, siira ja pilkava piire.
Laokil tühje pudeleid värvib julge, põhitooniline valgusrežii. Ootamatult hakkab tunduma, et kogemata parodeerib «Haned võlgu» populaarseid suvelavastusi, olgu siis värsi shakespeare’likkuse, mustade ketside, aegajalise muusikalilikkusesse langemise, kastide või muude juhuslike pisielementide poolest.
Ent nii või naa teeb rõõmu see, et lavastusel on oma keel ning pila stiilipuhas. Ei saa küll öelda, et tõsiselt, sest lõhkumist on selleks liiga palju, aga enesepilge ei saboteeri, vaid lausa võimendab eesmärki.
Teisest küljest on tore näha, et vajadus alternatiivteatri järele on jõudnud vaimuka ja leidliku lavastuseni maineka Tallinna teatri ruumides. Sealjuures pole sugugi vähe tähtis rõõm selle üle, et Tallinna laval on uus lend Viljandi teatrinoori.
Enamgi veel: lava on nende päralt.