Noore lavastaja interaktiivne lennupilet

Kati Kivitari kriitikutelt tublisti kiita saanud lavastus «PAAR» on ühtlasi kummardus Viljandile ja kultuuriakadeemiale. Ta ei välista tulevikus Viljandisse tagasijõudmist. Foto: Priit Grepp

Esmaspäeval, 21. mail kell 19 etendub Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis sama kooli teatrikunsti eriala kuuenda lennu lõpetaja, lavastajatudeng Kati Kivitari diplomitöö «PAAR».

Tegemist on võistlusmängu, talendi-reality’ga, kus piir kunsti- ja elutõe vahel kipub osalevatele noortele imeõhukeseks muutuma. Mängu idee ja teostuse taga on Fraktsioon TV@tack, millesse kuuluvad kultuuriakadeemia taustaga noored tulevikutegijad teatri-, muusika- ja multimeedia maastikul.

«PAAR» valmis Noorsooteatri avalavastusena Nukuteatri mustas saalis mullu veebruaris ning seda mängiti seal kümmekond korda. Märtsis osales projekt festivalil «Teater treff». Nüüd on «PAAR» taas publiku ees, lavastaja Kati Kivitari diplomitööna.

Kati Kivitar, vähestel lavastajatel on võimalust alustada sedavõrd uhkelt. Kuidas teil nii läks?

«PAAR» esietendus eelmisel hooajal. Oli puhas juhuste kokkulangemine, et meie projekt küpses proovisaalis just sel ajal, kui Nukuteater valmistus vana ja väärika Noorsooteatri nime uueks ellukutsumiseks.

Fakt, et «PAAR» oli Noorsooteatri avalavastus, ja usaldus, mis teater lavastajahakatisele pakkus, on tõepoolest suur au. Loodan, et seal eksperimentaalsete noortelavastuste väljatoomine hoogsasti jätkub.

Tahan tänada õpetaja Kalju Komissarovit, kes kõiges organisatoorses minu selja taga seisis. Sain tänu temale ainult parimas mõttes häid õppetunde. On ju teada, et teatritöös ei piisa vaid heast ideest. Lavastuse valmimine on pikk ja keerukas protsess.

Mis on esietendusest möödunud aja jooksul lavastusega juhtunud? Kui palju on teda mängitud ja kas ta on selle aja jooksul ehk ka natuke muutunud?

«PAAR» oli Noorsooteatri ja kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna taustaga Fraktsioon TV@tacki eelmist hooaega puudutav ühisprojekt. Mängukorrad Tallinnas said läbi, kuid tegijatele jäi asi õhku. Praegune ühekordne tuhast tõusmine on minu kui lavastaja eriala lõpetaja kummardus Viljandile ja koolile. Meie teatrilennu tibud loetakse kevadel enne lendutõusmist diplomietendustega kokku ning «PAAR» on minu diplomitöö ja lennupilet.

Ehk toovad erialased tegemised mind tulevikus Viljandisse tagasi. Ja küllap saab varsti lavastuski korraliku punktiga lõpetatud või ideed arendamisse suunatud. Eks näis.

Tegemist on mitmekihilise multimeediaprojektiga. Mida see õieti tähendab?

Teatrisaali on tehtud stuudio, kus käib isevärki telesalvestus. Valitakse paar vabatahtlikku, kes soovivad publiku ja kaamerate ees oma näitlejatalenti proovile panna.

Ausõna, kedagi lavale ei rebita, kõigil on voli mugavasti oma istmelt etendust jälgida. Tegemist on võistlusmänguga, mille tinglik žanrimääratlus on talendi-reality. See on mäng ja mängus, olgu siis teatris või spordis, ei ole täpset tulemust ette kirjutatud. Kuid rohkem ei taha ma toimuvast rääkida — las midagi jääda ka saladuseks, mis avab end alles etendusel.

Lavastuse põhiteema on aktuaalne ilmselt veel pikka aega, kuni jätkub tung kõikvõimalikesse kümne-minutiga-kuulsaks telesaadetesse.

Jah, õigus. On väga lõbus ja samal ajal kurb vaadata neid noori inimesi, kes katsuvad teab mitmendat korda lavakunstikateedrisse saada ning on valmis komisjoni ees kas või striptiisi tegema; neid, kes ennastunustavalt ja korduvalt pürivad superstaarideks, Baari-Liisideks, Missi-Triinudeks, Kohvri-Toomasteks või Bussi-Tõnudeks lootuses, et just nende kaudu elustub Ameerika unelm.

Vaevalt, et Eesti otsib superstaari. Need inimesed, kes selles saates osalevad, otsivad hoopis iseennast ja vaatajad meelelahutust.

Kuid selle kurbnaljaka nähtuse illustreerimine ei ole lavastuse põhiteema. See peaks tekitama küsimuse, mismoodi meie multimeedia maailm meiega käitub ja mismoodi me endaga käituda laseme.

Kui tugevalt «PAAR» niinimetatud traditsioonilise teatri piire avardab?

Neid avardamisi näeme viimasel ajal igas teatris ja mitte ainult seal. Tänapäeva meediume iseloomustabki piiride liigutamine ja purustamine. Traditsiooniks on saanud traditsioonide paljusus.

Selle töö vorm ja interaktiivne suund kujunesid sisulistel kaalutlustel. Probleemid ja nähtused, mis on luubi alla võetud, tingisid just sellise väljundi. Parim viis, kuidas neil teemadel rääkida, tundus improvisatsiooniline võõrituslik mäng.

Publiku tagasiside on andnud tunnistust, et otsus oli õige. Kõik eelnev aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks järgmisena lavastada midagi traditsioonilist, kriminulli või head komöödiat näiteks. Kripeldamapanevalt põnevaid materjale on sahtlisse kogunenud omajagu.

Keda näete eelkõige etenduse sihtgrupina?

«PAAR» on mõeldud noortele alates keskkoolieast. Lavastus ei peleta eemale ka neid, kel on huvi noorte inimeste asjade vastu.

Oleme kõik kokku puutunud valikute tegemisega eduühiskonnas, kus peab kas või nui neljaks olema kuulus, rikas ja ilus — vähemalt pisutki kuulsam ja edukam, kui on su koolikaaslane või naaber.

Milline vahe on elu- ja teatritõel?

Naljatamisi võiks öelda, et tõde on alati see, mis on kusagil mujal. Käesolev hetk ei anna üheseid vastuseid. Nii ka teatris: ei maksa oodata, et see, mida näed, on reaalsus või tõde.

Olin hiljuti meisterlavastaja Adolf Šapiro assistent Linnateatris esietendunud lavastuses «Nii see on (kui see teile nii näib)». Veendusin tänu selle alustekstiks olnud Luigi Pirandello näidendile taas kord, et sama hästi teatris kui elus on kõik nii, nagu see meile näib olevat.

Ka «PAAR-i» kavaleht ütleb üht Vennaskonna laulu tsiteerides, et tõde on kajakas, kes ära lendas!

TV@tack

Kati Kivitar (idee ja töötluse autor, lavastaja, koreograaf), Annika Aedma (kunstnik), Kadri Karu (videokunstnik, arvutigraafik), Priidu Adlas (valguskunstnik), Siim Allas (fotograaf, operaator), Tauno Uibo (multimeedia, live-video lahendused), Marko Kask (muusikaline kujundus), Andres Vago (helirežii), Mihkel Soe (režissöör).

Allikas: TV@tack

LAVASTAJA

Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja eriala diplomand Kati Kivitar on esimese kõrghariduse omandanud Tallinna pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna koreograafia õppetoolis ning teinud liikumisseadeid draamalavastustele. Lavastaja erialal täiendab ta end praegu paralleelselt muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuris.

Maikuus avaneb võimalus näha Kati Kivitari teist tööd, audioetendust «Jälgides kaljukitsede kõnnakut», mis on lavastatud Jüri Ehlvesti samanimelise novelli dramatiseeringu järgi. Seda mängitakse 29. mail kell 17 Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

Allikas: «Sakala»