Väikest kasvu heledapäises näitlejatudengis Marilyn Jurmanis on peidus palju energiat ja võitlusvaimu ning omapärane madal hääl, mis on ta kui lavastuse «Kuidas elad?... Ann?!» nimiosalise noortele teatrivaatajatele meeldejäävaks muutnud.
MARILYN JURMAN: kuni ära väsin, kavatsen elada sada protsenti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Rakvere Teatri Anni-lavastust vaatasin, tõusis laval teiste seas esile veidi käre, aga hooliv ja kergesti haavuv peategelane. Mõni kuu hiljem juhuslikult vanu «Sakalaid» sirvides avastasin, et seda tüdrukut olen juba kolm aastat tagasi Võhmas noorte meedialaagris intervjueerinud ja hoopis teises rollis: kui Tallinna üldgümnaasiumi koolilehe «:Ökula» peatoimetajat.
Mitmekülgne neiu
Sama sugestiivselt kui näitlemisest ja ajakirjandusest räägib Marilyn Jurman laulmisest, maalimisest ja õmblemisest.
«Ma olen aktiivne inimene,» nendib ta otsekui vabandades, et nii paljust vaimustub ja nii palju jõuab.
«Näitlejaks olen tahtnud saada senikaua, kui ennast mäletan, ehk lasteaiast saadik,» meenutab neiu. «Igatsesin ka lauljaks saada, aga millegipärast ei pandud mind laulma. Öeldi, et ma laulan ju nagu karu — kõigil teistel lasteaia tüdrukutel oli ikka ilus kõrge hääl.»
Kümnendas klassis võttis muusikaõpetaja Marilyni lõpuks koolikoori. Sellest innustatuna tegi ta koos Elerin Vellingu, Tõnis Arjuse, Eerik Kändleri ja Paula Helbiga oma bändi Mantra Gora.
«Meil läks väga edukalt: võitsime 2004. aastal MC noorte bändide võistluse. Kui tulin Viljandisse, lagunes ansambel laiali, sest mul on nii tihe graafik,» räägib Marilyn.
Lasteaias pandi pisike karu ikkagi lavale: luuletusi lugema ja näitlema.
Liitus harrastusnäitlejatega
12-aastaselt märkas Marilyn noortelehes «Meie Meel» kuulutust, et otsitakse osatäitjaid «Kalle Blomkvisti» lavastusse Salme kultuurikeskuses.
«Konkureerisin Eva-Lotta ossa ja saingi selle. Pärast jäin Salmesse edasi. Seal oli teisigi isehakanud näitlejaid, noori ja vanu. Käisin seal keskkooli lõpuni ja hiljemgi, kokku seitse aastat,» jutustab neiu.
Koolilehetööga tegi agar tütarlaps algust kaheksandas klassis, pannes lehte kokku ja otsides ka kirjutajad. Väljaannet luues oli Marilynil väike tagamõte: «Mulle meeldis üks poiss ja teadsin, et ta kirjutab. Mõtlesin, et saan temaga niiviisi tutvuda. Romantilisest suhtest ei tulnud paraku midagi välja.»
Kool lehte ei toetanud, nii et toimetus pidi välja tulema müügist saadava rahaga. Vapral tüdrukul oli ka tingimus. «Ma olen otsekohene inimene ega kannata, kui öeldakse ette, mida pean tegema. Teatasin kohe, et ma ei luba lehte enne ilmumist kontrollida, ainult eesti keele õpetaja vaatas selle grammatika koha pealt üle.»
Üle-eestilistes meedialaagrites osales Marilyn Jurman neli aastat, kuid ajakirjandust õppima ta ei läinud — näitlemispisik oli sedavõrd veres. Kriitilisus ajakirjanduse suhtes ja omandatud oskused kuluvad aga tema sõnul elus igati ära.
Lehearvustustes on Anni rolli kohta neiu jutu järgi öeldud ka kriitilisi sõnu, kuid nendest ta end häirida ei lase, sest inimeste maitse on erinev.
«Minu välimuse kallale ei ole õnneks mindud, aga see on see, mis ühte noort inimest võib kõige rohkem haavata. Niikaua kui kõneldakse oskustest, sellest, mida saan muuta, püüan kriitikat võtta kui kasulikku teavet või head nõuannet.»
Marilyn Jurman tunnistab, et ta on tohutult empaatiline. «Teatris ja filme vaadates tuleb mul alatasa nutt peale — olen selle koha pealt õrnakene. Võtan kõike südamesse ja haavun kergesti, kui mulle halvasti öeldakse. Kui inimene on minu suhtes negatiivselt meelestatud, on see mulle ränk. Objektiivset kriitikat suudan võtta ratsionaalselt, aga isiklikud kommentaarid lähevad hinge.»
Lavakast jäi napilt välja
Näitlejaks saamise unistus viis Marilyn Jurmani lavakunstikateedri katsetele. Seal jõudis ta küll viimase kahekümne noore sekka, ent lõpuks teda välja ei valitud.
«Minu elu murdus, sai hetkeks läbi. Ma ei kujutanud ette, mis minust saab. Ma tõesti ei tahtnud midagi muud teha,» meenutab neiu oma üleelamisi ning lisab: «Minu ego pihta see siiski ei käinud, sest ma olin ikkagi nii kaugele jõudnud ja teadsin, et minus on see miski olemas.»
Marilyn otsustas kahe aasta pärast uuesti lavakooli proovida, seni aga õppida kunstiakadeemias eriala, millele on kõige väiksem konkurents. Selleks osutus nahkehistöö.
«Kui läksin pabereid sisse viima, olin öö läbi nutnud. Mul polnud ühtegi passipilti. Tegin kiirfotod, mis on seniajani mulle väga tähendusrikkad: olin näost nii ära ja mul oli maailmamasendus silmis,» jutustab Marilyn.
Õpingud kunstiakadeemias
Meelsasti oleks tütarlaps küll õppinud moodi, kuid sellele erialale oli konkurents väga suur. «Pealegi meeldib nahk ürgse materjalina mulle kui looduslähedasele inimesele.»
Kunstiakadeemia õhkkond Marilynile sobis ning ta avastas seal endale ka maalimise. Pärast aastat õppimist soovis ta asuda vahetustudengiks Tartu ülikooli maalikunsti erialale ja õppejõud toetasid ta otsust. Saatus otsustas aga teisiti.
«Lugesin teadet, et Viljandi kultuuriakadeemiasse võetakse noori vastu näitleja erialale. Osa sõpru ütles, et sellest koolist tulnutel on Tallinnas raske tööd leida. Tegin natuke uurimistööd ja tõesti: ainult nukuteatris oli mõni näitleja akadeemiast. See tundus tulevikule mõeldes hirmutav.
Siis aga küsis üks sõbranna: «Marilyn, ütle ausalt, kas tahad lavakasse saada või näitlejaks saada?» Leidsin, et tal on õigus. Kui on endasse usku, ei ole vahet, kus ma õpin, sest haridus ja paljud õppejõud on Tallinnas ning Viljandis samad,» jutustab Marilyn.
Praegu on ta Viljandi kultuuriakadeemia, eriti aga kaastudengitega näitekunsti eriala teiselt kursuselt väga rahul. «Ma ei suudaks paremat kursust soovida. Kõik on superinimesed!»
Oktoobri lõpul esietendunud lavastust «Kuidas elad?.. Ann?!» on noored mänginud juba 51 korda. Marilyn Jurman arvab, et Anni rolli valis lavastajatudeng Sven Heiberg ta seetõttu, et ta tundub nii noor.
«Olen 21-aastane, aga annan vaevu 14 välja. Mind oleks olnud raske mingisse muusse ossa panna,» muigab ta ning lisab samas: «Eks niisugune välimus maksa mulle kindlasti kätte: küllap pean veel kaua lapsi mängima.»
Üks säärane kogemus on Marilynil suvelavastusest «tõde:EI:õigus», kus ta mängis pisikest tüdrukut. «Mul ei hakanud laval kordagi igav, olin kogu aeg rollis sees. Lapsi mängida on väga tore!»
Esimene tõsine lavakogemus abituriendina
Esimese suure lava kogemuse täiskasvanute tükis sai Marilyn Jurman juba abituriendina, mängides koos Marta Vaarikuga Vanalinnastuudios Raimo Passi «Mänguplaanis».
Anni roll meeldib talle oma sõnul väga. «Algul oli ta teistsuguse iseloomuga ja ma pidin päris palju vaeva nägema, et temast aru saada. Nüüdseks on Ann minulikumaks muutunud. Olen teda mõistma hakanud ja leidnud tema käitumisele põhjendusi. See ei ole mulle võõras teema, sest ma olen samuti 14-aastane olnud ja tean, mida sellises eas tütarlaps võib tunda,» kõneleb Marilyn.
Foorumteatri elementidega Anni-lugu tehes püüab Marilyn mitte lasta end vaatajatest segada, kuid tunnistab, et on kohanud ka väga halba publikut. «On olnud selliseid noori, kes kommenteerivad kogu aeg ja häirivad näitlejaid. Sellega peab harjuma.»
Unistuste teatrit Marilyn Jurmanil ei ole. «Olen õnnelik, kui üldse tööle saan. Nii et ma ei ole väga valiv,» nendib ta.
Unistuste roll on aga mõtteis mõlkunud aastaid. «Tahaksin mängida «Kajaka» Niinat. «Kajakas» on mulle väga hingelähedane ning Niina on kunstnik, tugeva iseloomuga naine.»
Marilyn Jurman on kindel, et ei jää elus ainult näitlema. «Nii paljut võiks ju teha: lavastada, filmida, maalida, stsenaariume kirjutada, laulda... Loodan, et minuga ei juhtu kunagi seda, et Eesti mulle liiga väikseks jääb. Võtan vastu kõik, mis mulle pakutakse. Kuni ära väsin, kavatsen elada sada protsenti!»
ARVAMUSED
Nataly Lohk,
sõber ja kursuseõde
Marilyn on väike väsimatu vapper energiapomm. Ta oskab suurepäraselt kuulata ja mõista ning lühikese aja jooksul palju informatsiooni anda.
Temale võib igal ajal toetuda ja alati loota. Marilyn võib anda vastuse mitmele küsimusele korraga ja küsida mitut küsimust korraga. Tema on see inimene, kes jääb ka kõige raskematel hetkedel su kõrvale ja teeb rahustuseks mõne amburliku nalja või pakub nõmm-liivateed.
Marilyn on mulle inimene, ilma kelleta ma oleksin eksinud — nii vaimselt kui füüsiliselt.
Mari Klein,
sõber Salme harrastusteatrist
Marilyn on hämmastav inimene — armas ja soe ning täis mingit määramatut jõudu. Energia pulbitseb temas silmaga nähtavalt. Tal on tohutult võimsad emotsioonid ja suur ümberkehastumisvõime.
Marilyni ülikooli mineku tõttu võtsin talt meie harrastusteatris üle ühe psühholoogilise paine all oleva teismelise rolli. Tema sellega lavale ei jõudnudki, aga mul seisab igavesti silme ees, kuidas ta seda proovisaalis välja mängis. See oli müstiline ja ajas kananaha ihule.
Ometi on Marilyni suuremad rollid alles ees. Ma hoian talle pöialt. Muuseas, ta ei salli silmaotsaski, kui tema nimes kirjutatakse «y» asemel «i»!