ELLE EHA-ARE: kui minu Ugala kuldajastu lagunes ja ma teatrist lahkusin, täitis mu päevad rõõmuga pisipoeg

Elle Eha-Are usk on, et töö ja armastus aitavad. Inimesed, kes teda lähedalt tunnevad, ütlevad, et üliemotsionaalse pealiskesta all on tark ja sihikindel naine. Foto: Ado Are

Nädalapäevad enne jõule peeti Vändra kultuurimajas ühe jõululapse 65. sünnipäeva. 26. detsembril sündinud Elle Eha-Are on küll sealt kandist pärit ja elab praegugi esivanemate talus, aga tegelikult on ta ju viljandlane.

Eakamad inimesed mäletavad noore romantilise näitlejanna tähelendu: «Vika esimene ball» Ugalas ja Leida Laiuse film «Mäeküla piimamees», kus teist peaosalist mängis Jüri Järvet.

Ugalasse sattus Elle Eha üsna tavatult otse keskkoolipingist. Plaanid minna Tartusse eesti keele õpetajaks õppima lõi segi lehest märgatud kuulutus, et teatrisse otsitakse naisnäitlejat.

Nimi tuli öelda

See, et näitlejalt võidakse ka diplomit küsida, ei tulnud tütarlapsele pähegi.

«Ma ei ütle teile oma nime,» teatas ta komisjonile. «Kui te minu valite, siis ütlen. Kui ei, siis las jäängi lihtsalt üheks katsetajaks.»

Nimi tuli siiski öelda. Ja uus täht oli sündinud.

Et ülimalt emotsionaalsel ja näiliselt naiivsel tütarlapsel oli sihikindlust ja ka õnne, tõestas see, et tema oli üks kahekümnest, kes kahe tuhande soovija hulgast pääses õppima GITIS-esse, Venemaa kuulsaimasse teatriinstituuti.

«Ma ei kujuta küll hästi ette, kuidas saab kaugõppes näitlejaks õppida,» kommenteerib seda stuudiumi tagantjärele üks tuntud lavastaja.

«Midagi väga olulist ta sealt Moskvast sai. Näiteks lavaeetika, mida ta hiljem oma õpilastele lausa karmilt sisendas. Praegu pole sellist õppeainetki enam kavas,» räägib kolleeg kultuurikolledži päevilt.

Keerulised lahkumised

Miks säravalt alustanud Elle Eha-Are Ugalast lahkus?

On neid, kes ütlevad, et tema aeg sai lihtsalt otsa: tundlev ja üdini emotsionaalne stiil ei olnud enam vastuvõetav. Samas arvab tollaseid aegu hästi teadev Ülo Alo Võsar, et Elle Eha-Are teatrist lahkumise tagant võib otsida ja leida ka majasiseseid intriige. Ta meenutab koos kadunud kolleegi Anton Tubliga korraldatud vestlusringi, kuhu Elle Eha-Are ja Heino Arus tulid vastu teatri juhtkonna tahtmist ning seal ka üht-teist välja ütlesid.

«Mul on meeles, kuidas peanäitejuht Aleks Sats lausus üsna ülbelt, et kõik näitlejad on valmis mängima Romeot ja Juliat, iseasi, kas nad sellega toime tulevad. Me ei hakanud ütlema, et toimetulekuks on vaja ka head lavastajat,» kõneleb Ülo Alo Võsar.

Edasi läks Elle Eha-Are õpetajaks kultuurikooli, kus ta oli väikese koormusega töötanud juba Ugala päevil. Ja säras seal algul samuti nagu teatris.

«Tema asutas seal luuleteatri ning võitles selle nimel, et kultuurikoolist saaks kõrgkool,» ütleb Ülo Alo Võsar.

Viljandi Kultuurhariduskoolist saigi Viljandi Kultuurikolledž ja sinna tuli juurde uusi õppejõude. Elle Eha-Are töö lõppes sealgi. Varakapitalistliku ühiskonna noortes tekitas luuleline pedagoog võõristust.

Muusikateadlane Maret Tomson kõneleb omal ajal loorbereid lõiganud naisansambli Rukkirääk aegadest. Tema oli klaverisaatja, Elle Eha-Are tegi lauludele lavalisi seadeid ja luges muusikapalade vahele luulet.

«Meid aeti noorena isegi segi. Võib-olla olimegi natuke sarnase välimusega,» räägib Maret Tomson ning meenutab, kuidas üks austaja Elle Eha-Arele tolle suurepärast klaverimängu oli kiitnud.

Ka tema ei arva, et Elle Eha-Are end näitlejana lõplikult avada sai. «Minu meelest pidi ta kõrvale astuma enne, kui ta end ammendas. Kui oleks leidunud lavastaja, kes oleks osanud tema eripära ära kasutada, oleks ta võinud veel teatris kaasa teha.»

Tundelisus ja tarkus

Kõigist Rukkiräägu ja muude ettevõtmistega seotud ühistest aastatest on Maret Tomsonil Elle Eha-Arest vaid parimat meenutada.

«Ta tegi oma tööd innukalt ja südamega. Mõnikord hakkas ta laval luuletusi lugedes nutma, kuigi vist öeldakse, et tegelikult peaks nutma publik,» jutustab ta ning lisab, et just nagu mingist ammusest ajastust pärit tohutu siirus ja tundelisus teda vastupidi mõnele teisele ühisele tuttavale ei häirinud.

«See on suur asi, kui inimene julgeb iseendaks jääda. Teisest küljest: näitleja peab olema võimeline oma ampluaast väljuma,» arutleb ta ammuse tuttava olemuse üle ning kinnitab lõpuks veendunult, et Elle Eha-Are on tark naine ja tal on väga hea vaist. «Ega nii tark mees nagu Lembit Peterson teda muidu inimesena sügavalt hindaks.»

Ühest veregrupist

Ülo Alo Võsarile on jäänud silma kummaline sarnasus. «Võib tunduda uskumatu, aga Betti Alver luges oma luulet samamoodi nagu Elle — tohutu emotsionaalsusega. Alver ise rääkis mulle, meenutades ühte oma juubelisünnipäeva, kus ta Ellet esimest korda nägi, kuidas ta teda kallistas ja talle ütles: «Me oleme ühest veregrupist!»»

Kas kolledžist lahkumise järel oli tee Elle Eha-Are ees püsti? Ei. Selleks on ta liiga innukas ja mitmekülgselt võimekas.

«Tal oli ka kolmas variant,» lausub Ülo Alo Võsar. «Ta hakkas kirjutama. Võitis jutuvõistlusi, luuletas, avaldas reisikirju.»

Ülo Alo Võsar meenutab Viljandi lehes ärkamisajal trükitud Elle Eha-Are luuletsüklit, mis oli julgem kui teistel ja ilmus enne teisi.

«Eestimaa palve» eest sai ta Halliste kiriku preemia.

Nüüdseks on poetessil ilmunud kolm luulekogu: «Lavastatud laul», «Päikese palvel» ja «Tuli tulest». Lisaks sellele on ta kirjutanud värsslühinäidendite kogu «Sõlesära» ja uus luulekogu on käsil. Temalt on originaalrepertuaari saanud Viljandi invateater Karlanda. Tema on ka üleriigilise puuetega inimeste teatrifestivali üks eestvedajaid ja žürii esimees.

On õnne olnud

Viis aastat õppis Elle Eha-Are rootsi pedagoogi Ruda Balmkwisti käe all psühhodraamat ja on sel alal ka tegutsenud, aidates vaimsest tasakaalust väljas inimesi.

Elle Eha-Are ütleb, et tal on olnud elus väga raskeid aegu, aga on olnud ka palju õnne.

«Kui ma Ugalast pärast kahtteist aastat ära tulin, oli muidugi raske. Sealne kuldajastu lagunes, minu sõbrad lahkusid teatrist ja mul polnud enam mõtet jääda. Pealegi oli poeg väike ja vajas hoolitsust.»

Teiselgi korral, siis, kui tuli lahkuda kolledžist, oli elul talle uus kohustus: tuli hoolitseda kõrges eas ema eest. See ta kodutallu tagasi viiski. Rõõmuks lapselastele, keda ta seal nüüd põnevate mängude ja imeheade küpsetistega ootab.

Pedagoogitööd oli ta teinud 30 aastat. Ta meenutab seniajani vaimustusega kunagist kultuurikooli direktorit Jaak Moksi, kes oli tema sõnul suurepärane inimene.

«Mul on paljude inimestega vedanud. Ma ei tea, kuidas oleksin hakkama saanud, kui mul poleks oma mehe tuge. Ja kui ma ei oleks sattunud arst Ester Keba juurde, siis ma teiega siin praegu enam ei räägiks,» kõneleb Elle Eha-Are.

«Praegu ootan Lätist külla üht instituudiaegset koolikaaslast, kes on mulle alati suureks toeks olnud. Sõbrad, kes jäävad kõigele vaatamata su kõrvale, on elus suur väärtus,» lisab ta.

Ülo Alo Võsar leiab, et Elle Eha-Are on hea inimene — kaastundlik ja abivalmis. Tänagi on ta Viljandi kunstisaalis jõulunäituse avamisel Betti Alveri luulet lugemas.

Küsimusele, kas Elle teda pikkade tutvusaastate jooksul mõnikord ka välja on vihastanud, vastab ta, et selle naise peale ei saagi vihastada. «Ta vaatab sulle oma suurte naiivsete silmadega otsa: «Kas midagi on viltu?»»

Eestimaa palve

Elle Eha-Are

MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS,
jälle seisan palves Sinu ees...
Ikka veel mu rahvas raskes vaevas
paindub pimedana piitsa ees.

PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI
selle rahva südames ja suus,
kes saab leiva vastu palja kivi,
okastraat on otsapidi luus.

MEIE IGAPÄEVAST LEIBA MEILE ANNA!
Jäta meile meie isamaa,
et lastel oleks pea kus panna,
et meist keegi poleks koduta.

ANNA ANDEKS MEIE VÕLAD...
Vabasta meid vaenuhüüdudest!
Ühenda Sa eesti meeste õlad
rahulikus elupüüdluses!
Ära saada kiusatuse sisse,
sa ju näed, kuis veri ihkab verd!
Saada rahu rahva olemisse,
anna jõudu hoida maad ja merd!

TULGU SINU RIIK JA TULGU VÄGI!
Oma risti luba kanda veel:
paistku Pandivere, Püha Munamägi!
Jäta meile meie emakeel,

milles öelda: IGAVESTI AAMEN,
siis, kui peres sünd või pulm või kirst.
Anna armastuseks jõudu Eestimaale,
tõsta õnnistuseks oma püha rist!