Kristel Mägedi armastab maalida ja regilaule kuulata

Kristel Mägedi tahaks elada rõõmsas värvilises maailmas, kus leidub palju head teatrit. Foto: Elmo Riig

Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks õppinud Kristel Mägedi laulab, mängib basskitarri ja trumme, maalib rõõmsaid draakoneid ning püüab iga hinna eest vältida Tallinna elama sattumist.

Valuoja põhikoolis käies unistas Kristel esimesest klassist saadik ajast, mil ta saab suuremaks ja asub õppima maagümnaasiumis. «Sest seal oli näitering!» hüüatab boheemlasliku välimuse ja elustiiliga neiu. «Maagümnaasiumis oli palju vabadust. Gümnaasiumiosa pole ju kohustuslik: kui ei õpi, oma viga. Mina olin pigem see, kes käis koolis, aga kodus õppida ei viitsinud. Mulle meeldis, et koolikell ei helisenud ja igaüks pidi ise jälgima, et õigeks ajaks tundi jõuaks.»

Kristeli klassikaaslased olid toredad ja mõnega suhtleb ta praegugi. «Akadeemiasse meie klassist keegi ei tulnud, kuid paralleelist üks tüdruk hakkas rahvamuusikat õppima ja temaga suhtlen ma seniajani.»

Oo, teater!

Valuoja koolis vaatas Kristel ikka aknast Ugala poole ja mõtles: «Oo, teater! Näitlejad lähevad mööda...»

Ema Kai võttis tütart teatrisse kaasa lapsest saadik. Esimene lavastus, mida Kristel mäletab, oli «Mutionu uued püksid».

«Suurte inimeste tükke vaatasin samuti, kuigi kõigest aru ei saanud. Tagantjärele tuleb mõni asi meelde ka. Näiteks «Söögituba» nägin kunagi hiljem uuesti video pealt. Kui olin väike, mõtlesin, kuidas küll Andres Noormets jõuab nii kaua ühe koha peal seista. Hiljem ei tundunud see aeg üldse pikk,» muigab Kristel.

Esimene roll oli tüdrukul viiendas klassis jõuluetenduses. Inglit mängima pidanud klassiõde jäi haigeks ja Kristel sai osa endale. «Äge oli, mul olid tiivad seljas,» meenutab ta.

Tihedamalt hakkas Kristel Ugalasse jõudma 1996. aastast, kui gümnaasiumi astus. «Kõige paremini on meeles kultuuriakadeemia näitlejate esimene lend. Nägin nende lavastust «Spoon River» ja pärast seda hakkasin kõiki tükke vaatamas käima.»

Üks meeldejäävamaid elamusi oli Kristelil Tõnis Mägi ja Mikk Mikiveri mäng lavastuses «Enigma variatsioonid».

«Hea etendus on see, mida ma vaatan nii, et unustan ära, et olen näitlemist õppinud,» nendib Kristel. Üks tema lemmikteater on Rakvere Teater.

Teatripiletite hinnad on neiu arvates liiga kõrged. «Noortele ja tudengitele võiksid piletid odavamad olla. Kui oleksin gümnaasiumiõpilane ja tahaksin teatrisse minna, siis vaevalt et ema annaks mulle kuus kolme etenduse tarvis raha,» mõtiskleb ta.

Kooliteatrist akadeemiasse

Kristel tegi innukalt kaasa kooliteatris, mida juhendas Andres Linnupuu. Maagümnaasiumi trupp pääses ka kooliteatrite festivalidele, kuid seda, kas ja milliseid auhindu ta sai, neiu ei mäleta. «See ei olnud mulle oluline.»

Kultuuriakadeemia näitleja eriala katsete aeg oli raske, sest need kestsid viis päeva tohutus palavuses. «Ettenäitamiste vahel istusime enamiku ajast fuajees, kus polnud õhku, kuid oli palju rahvast. Mängisime seal kitarri ja laulsime,» räägib Kristel.

Kursuse juhendaja Kalju Komissarov oli neiu sõnul karm. «Kooliajal tegid tema ütlemised vahel ikka üsna haiget ja paljugi tundus ebaõiglane, aga karmikäeline õpetus ei jooksnud mööda selga alla,» leiab ta tagantjärele.

Noortetükk Rakveres

Akadeemia tudengite esimene suur töö oli Urmas Lennuki noortetükk «Ellumõistetud» Rakvere Teatris, mille lavastas Kalju Komissarov. «Noored võtsid selle väga hästi vastu,» ütleb Kristel.

Järgnesid diplomitööd «Macbeth» Peeter Raudsepa lavastuses, «Kuus tegelast autorit otsimas» Pärnu Endlas Katri Aaslav-Tepandi käe all, tantsuetendus Oleg Titoviga ja Ingomar Vihmari lavale toodud «Metspart».

«Mõnes mõttes ei ole kahju, et ma kohe riigiteatrisse ei saanud, sest see aasta on mulle palju andnud. Mul on jäänud aega inimestega suhelda, bändi teha ja mööda Eestit ringi sõita. Minu elustiil on küll boheemlaslik, aga vajan kindlust ja rahu,» räägib Kristel.

Sellesse aastasse mahtus ka suur hulk kõrgkoolis soovitatud, kuid seni lugemata jäänud kirjandust. Eelkõige jäid meelde James Joyce, Thomas Stearns Eliot, George Orwell ja Platon.

Kristel kuulab folki, rokki ja punki, tümakas jääb tema plaadimasinast puutumata.

«Kümme aastat olen folgifestivalil käinud. Seal kuuleb ilusat muusikat. Mulle on väga meeldinud Prantsuse ansambel Tri Yann, Haydamaky Ukrainast, Eestist Pööloy Gläänz, Dagö ja regilaulud.»

Viis kuud on Kristel mänginud basskitarri Rapla punkbändis Die Moritz ja kuu aega mulgi pseudoprogebändis Alfonsis.

Sõbralikud värvilised draakonid

Maalimist alustas Kristel oma ema, vabakutselise kunstniku Kai Mägedi kõrvalt. «Paar aastat tagasi läksin ema juurde ja ütlesin, et ma tahan nüüd maalida. Küsisin, kuidas õlimaali teha. Ema natuke seletas ja oligi kõik,» jutustab ta.

Kristel maalib sõbralikke, hästi värvilisi draakoneid. Tema personaalnäitused on üleval olnud Põltsamaal ja Viljandi Kondase keskuses.

«Mulle meeldib muinasjutumaailm,» ütleb Kristel, kuid ei oska selgitada, kust draakonid tema paberile jõuavad. «Ei mäleta, et ma oleksin lapsepõlves midagi saurustest lugenud.»

Neiu ei mõtle neid elukaid oma sõnul konkreetselt välja. «Et nii, nüüd teen ühe tigeda. Aga värve võiks meie ümber rohkem olla,» leiab ta.

Draakonimaale on ostnud paar Kristeli sõpra ning mõne töö on ta müünud galeriides ja näitustel. Paari pilti on võimalik näha müügil Viljandis Lossi tänava kunstigaleriis.

Kunstnikest sümpatiseerib Kristelile Navitrolla, sest tollegi maailm on värviline ja veidi ulmeline. «Mulle meeldib, kui inimesed julgevad maalida seda, mis neile tegelikult korda läheb, mitte ei maali selleks, et raha saada ja teistele meele järele olla. See ei ole õige. Mina maalin endale ja kui kellelegi meeldib, on väga tore,» kõneleb ta.

Kunagi edaspidi tahaks Kristel minna elama metsa ja hoida Tallinnast nii kaugele kui võimalik. «Tallinnas on liiga palju müra ja kõigil on kiire. Viljandisse jõudes jääks aeg justnagu seisma. See on hea.»

ELULUGU

Kristel Mägedi on sündinud 7. detsembril 1981 Viljandis. Ta on lõpetanud Valuoja põhikooli, maagümnaasiumi ning 2005. aastal kultuuriakadeemia näitleja eriala. Ta teeb kaasa bändides Die Moritz ja Alfonsis.

Kristel armastab teatrit ja maalida.

Allikas: «Sakala»