Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaak Allik: minust võis Viljandis kasu olla

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Allik | FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Viimase paari nädala jooksul on Viljandimaalt Riigikokku valitud rahvaliitlane Jaak Allik 15 aasta taguste sündmuste tõttu langenud mitmel korral nii raadios, televisioonis kui trükiajakirjanduses endise poliitiku Tiit Made rünnakute alla.

Eesti taasiseseisvumist käsitlevas raamatus «Ükskord niikuinii» kirjutab Tiit Made, kuidas 1991. aasta 20. augustil olevat Ülemnõukogu kuluaarides liikunud jutt, et Jaak Allik läks Pihkvasse putšiste toetavate sõjaväelastega arutama, mil moel pärast riigipöörde õnnestumist Eesti NSV-s võimu jagada. Allik liigitab sellised väited kadedusest sündinud leiutisteks.

Jaak Allik, mida te siis õigupoolest kõnealustel kuulsatel päevadel tegite ja mida mitte?

Kogu mu tookordne tegevus nii Tallinnas kui Viljandis oli täiesti avalik, seda nägid sajad inimesed.

Riigipöördekatsest Moskvas sain ma teada 19. augusti hommikul Viljandis oma kodus. Olin tollal Ülemnõukogu kõrvalt Ugala kunstiline juht ja selleks päevaks oli määratud lavastuse «Julia» peaproov. Iga teatriinimene teab, mis asi on peaproov: ilma lavastajata ei saa seda kuidagi teha. Sellest hoolimata jätsin proovi ära ja tormasin Tallinna.

Mis meeleolud Toompeal valitsesid, kui te sinna jõudsite?

Sisenesin lossi umbes kella kolme ajal. Paljud, kellel olid nõukogude süsteemiga suuremad kogemused, olid juba veendunud, et riigipöörde- katse on läbi kukkunud. Küsisin arvamust Vaino Väljaselt, kes teadis Janajevit ja Pugot komsomolitöö päevilt. Tema ütles kohe, et need mehed ei suuda küll midagi ära teha.

Kui olime putšistide kuulsusrikka pressikonverentsi ära vaadanud ja saanud kinnitust, et Jeltsin on endiselt arreteerimata, sai mullegi selgeks, et see jama kestab paar päeva, mitte rohkem. Muidugi leidus ka neid, kes olid üpris kindlad, et nüüd on kõik läbi.

Pidasime vajalikuks anda kiiresti ülejäänud maailmale teada, et Eesti ei toeta putšiste, ning kutsuda üles teisi liiduvabariike ütlema selgelt, et nad ei allu sellele kambale. Selleks ajaks oli üsna kahtlasi avaldusi teinud näiteks Prantsusmaa president — oli näha, et maailm on segaduses.

Panime kokku kaks töögruppi. Mina olin selles, mis hakkas välja töötama Ülemnõukogu läkitust kõigile maailma parlamentidele. Teine asus tegelema iseseisvuse väljakuulutamise dokumentidega ning otsima kontakte Eesti Komiteega.

Meie grupis oli küll tugevaid vaidlusi, kuid me saime päeva lõpuks oma ülesandega hakkama ja südaöösel kandsin ma Ülemnõukogu pöördumise kõnetoolist ette. Seega juhtus nii, et sellel päeval, mis hiljem sai Eesti taasiseseisvumise päevaks, olin mina esimene kõneleja parlamendi kõnetoolis.

Tundsin, et minu ülesanne on täidetud. Teine töögrupp ajas oma asja edasi ning polnud selge, millal nad ülesandega hakkama saavad, sest vaidlused olid väga teravad.

Samal ajal oli Viljandi garnisoni juhtkond allunud putšistidele ja kuulutanud linnas välja komandanditunni. Meenutagem, et Viljandis asus Eestis paiknenud vägede kõige ohtlikum kontingent, eriüksus spetsnaz. Sellest hoolimata olid linna- ja maavalitsuse ning Rahvarinde juhid kindlal seisukohal, et tuleb korraldada miiting ning avaldada oma seisukohti nii Eesti iseseisvuse kui putši kohta.

Moodustati delegatsioon, kes pidi hakkama garnisoni juhtidega läbirääkimisi pidama. Neid tuli veenda, et nad rahva kallale ei läheks ega sekkuks sellesse, mida Viljandis korraldatakse. Pealäbirääki-jateks olid määratud tollane maavanem Rein Triisa ja linnavolikogu liige Kalju Komissarov. Komissarov valiti eeskätt sellepärast, et tema oli olnud viimase Gorbatšovi-aegse NLKP Keskkomitee liige ja tundus, et mingisugusele garnisoni majorile võiks see midagi tähendada.

Kui ma ei eksi, oli mul 19. augustil Triisa ja Komissaroviga telefonitsi juttu sellest, kas ma peaks Viljandisse tagasi tulema ja aitama neil kohalike putšistidega läbirääkimisi pidada.

Ma olin olnud aasta partei Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär ja mul olid paratamatult tööalased sidemed. Näiteks olin mõni aeg varem koos Vaino Väljasega käinud väeosa peastaabis mingit tobedat üleliidulist rändpunalippu üle andmas. Sõjaväe kohalikud ülemused seega teadsid mind ning arvati, et minust võiks kasu olla.

20. augusti hommikul enne rongi väljumist veendusin teleri vahendusel, et Jeltsin on endiselt võimul ja Moskvas ei ole tema vastu öösel mitte midagi ette võetud. See süvendas minus veendumust, et putš on läbi kukkunud, ja ma teatasin Ülemnõukogu asejuhatajale, et sõidan Viljandisse. Asejuhataja oli Marju Lauristin, kellega me kõiki neid asju arutasime — elasime ju Tallinnas ühes korteris.

Minu mäletamist mööda olid Triisa ja Komissarov selleks ajaks sõjaväe esindajatega juba kohtunud. Ka mina rääkisin telefonitsi garnisoni ülema kohusetäitjaga, sest ülemat ennast ei olnud kohal.

Lõpuks jõudsime kompromissile, et võime korraldada rahvakoosoleku, kuid seda mitte väljas platsil, vaid maavalitsuse saalis. Kusjuures aknad võisid olla lahti ning rahvas võis väljas majas toimuvat kuulata.

Kas te ka ise miitingul üles astusite?

Jah.

Millest rääkisite?

Pöördusin otse garnisoni juhataja poole ja kutsusin teda üles alluma kõrgemale ülemjuhatajale ehk Gorbatšovile. Muide, mõni aeg hiljem palus seesama mees mult kirjalikku tõendit, et ta ei pööranud Viljandis relvi rahva vastu. Ta sai selle paberi.

Mis sai «Julia» peaproovist?

See sai tehtud, ehkki ma ei mäleta enam, kas see oli 20. või 21. augustil. Lavastus esietendus õigel ajal.

20. augustil oli Ugala lavastusala juhataja Ülo Selteri 60. sünnipäev ja me jälgisime iseseisvuse väljakuulutamist Ülo ja Asta Selteri korteris televiisorist. Nüüd, kui oli Ülo 75. sünnipäev, oli mul hea Selteritele teatada, et Made raamatu järgi oli 15 aastat tagasi nende kodus putšistide peakorter.

Kas te ise olete aru saanud, milles Made teid tegelikult süüdistab ja miks ta seda teeb?

Räägime esmalt väitest, mille järgi oleksin justkui putšistidega koostööd teinud või nad oleksid mu koguni Eesti järgmiseks juhiks valinud.

Kõik inimesed, kes nõukogude nomenklatuuri ja hierarhiat tundsid, saavad väga hästi aru, et kui putšistid olid endale Eestist sobiva juhi leidnud, pidi see olema palju kõrgema tasemega tegelane kui provintsipoliitik Allik. See inimene pidi olema kas väga tuntud persoon või tollase Eesti juhtkonna liige.

Kas teil endal on ettekujutus, kes see inimene võis olla?

On. Ka president Rüütel on väitnud, et Jeltsin ütles talle kunagi selle nime, kuid nüüdseks on Rüütel oma väite millegipärast ümber lükanud.

Kas see võis olla inimene, kes on Eesti poliitikas tegev ka praegu?

Ta on 15 aasta vältel tegev olnud.

Ma ei taha samaga vastata, aga Tiit Made võinuks tänu oma elukäigule ja kõrgele positsioonile Nõukogude Liidu välispoliitilise ametnikuna sobida selle tiitli kandjaks palju paremini kui mina. Nii et äkki põleb hoopis varga peas müts. Mina siiski ei arva, et see oli Made, sest teda on olnud alati väga raske usaldada ja ma ei usu, et isegi putšistid oleksid söandanud seda teha.

Huvitav, miks tuli Made teievastaste väidetega välja alles nüüd, mitte aga 1991. või 1992. aastal?

Jah, seda tahaksin ka mina teada, sest vahetult pärast putši oleks see teema palju sensatsioonilisem ja kontrollitavam olnud.

Mul on oma hüpotees, miks ta kogu jutu alles praegu välja mõtles.

Oleme Madega alati olnud üsna erinevatel eetilistel ja poliitilistel positsioonidel. Kui võtame aastad 1992—1999, siis suutis ta minu mäletamist mööda olla neljas erakonnas: kommunistlikust parteist tulles oli ta üks Eesti Rohelise Liikumise loojaid, siis juhtis ta mingisugust ettevõtjate erakonda, edasi läks Keskerakonda ning selle lõhenemise järel astus Arenguparteisse.

Kui 1999. aastaks oli ka Arengupartei enam-vähem hingusele läinud, oli tal jälle vaja uut erakonda, millega Riigikokku saada. Mina olin siis Koonderakonna esimehe kohusetäitja ja mäletan, et Made tegi katset meie ridadesse pääseda.

Siis ütlesin tõepoolest, et ma ei ole mingil juhul nõus temaga ühes erakonnas olema. Esiteks oli mulle vastuvõetamatu tema elulugu enne 1991. aastat, mida käsitles mõne aja eest üks kohtuprotsess «Eesti Ekspressiga». Aga ka see, et ta on olnud igas erakonnas lõhestaja.

Mind on läbi kõigi nende aastate tema juures häirinud äärmiselt provokatsioonilised väljaütlemised seoses Eestis elavate muulastega. Made on tark ja suure poliitilise kogemusega inimene, mistõttu ma ei usu, et need avaldused on tulnud puhtast südamest. Neid lugedes olen ma lausa ehmatanud ja mõelnud, et see ei saa ju ometi olla rumalusest, ehk on see ikkagi millestki muust.

Nüüd on seis selline, kus mina olen endiselt Eesti poliitikas otsustajate ringis, kuid Made puhtalt veteran. Mulle tundub, et siit tuleneb teatav kadedus, mis on üle ääre hakanud ajama. Ma ei oska seda millegi muuga seletada.

Tagasi üles