Minu mõrud mälestused Patarei vanglast

Massiivne kaarja joonega merekindlus ehk Patarei rajati Vene tsaar Nikolai I kaitseplaanide kohaselt 1830. aastatel. Vasakul on vesilennukite angaarid. Foto: Erakogu

Olen tänulik sihtasutuse Virumaa Muuseumid juhatajale Ants Leemetsale, kel õnnestus teatavaid rühmitusi veenda ja Patarei vangla jätta rahvale vaatamiseks.

Lühikest aega 1950. aasta aprillist kuni detsembrini viibisin ka mina selles kinnipidamisasutuses. See aeg minu elust möödus nagu õudusunenäos. Olin mõistetud süüdi paragrahvi 81 alusel kui «pikamaajooksja». See tähendab, et 14. juunil 1941 määramata ajaks Siberisse saadetuna olin eiranud kõiki meile kohaldatud karistusi ja põgenenud 1946. aastal koos emaga Eestisse tagasi. Nõnda olin vabaduses viibinud kolm ja pool aastat, kui 18. aprillil 1950 tuldi mulle taas järele.

Hilisel õhtutunnil — olin just tulnud Vanemuise teatrist ooperit «Vürst Igor» vaatamast ja jõudnud vaevalt lahti riietuda — prõmmiti uksele: «Avage kohe!»

Kinnivõtjatel on alati olnud kiire. Nad justkui kardavad, et muidu keegi tuleb ja takistab nende musta tööd.

«Bõstro, bõstro! Tehke kiiresti, võtke asjad kaasa!» kostis muudkui.

Mis asjad? Miks? Ju siis tekk ja mõned riideesemed. Oli vaja jõuda Tartu—Tallinna öisele rongile.

Pealinnas oli vastas politseiauto. Mind viidi arestikambrisse, kus tehti läbiotsimine. Täideti mingeid pabereid. Siis jälle «musta ronka» (vene keeles voronok) ja siis pikkadeks kuudeks Patareisse!

Ühiskambri õudused

Mind ei pandud algul ühiskambrisse, vaid üksikkongi. Miks? Ma ei saanud aru. Aga küsida polnud kelleltki, sest nagu juba ütlesin: kõigil oli kohutavalt kiire. Tegelikult oli see nende mäng.

Nädala pärast viidi mind üldkambrisse. Ju ma ei olnud siis enam nii suur KGB huviobjekt.

See kamber oli täis kiilutud igat liiki «kuritegude» eest kannatajaid. Õudsed olid ööd, kui vangivalvur kõlistas läbilõikavalt oma hiigelsuurte võtmetega, et avada mõni kamber ja järjekordne ohver sisse lükata.

Mäletan üht kongi tõugatud noort naist, kes oli äärmises ahastuses. Tal oli seljas õhuke rebenenud kleidike. Ta nagu ei taibanudki, kuhu on sattunud ja mis ümberringi toimub. Aina kordas ja kordas oma pojakese nime, kelle julm püssimees oli talt öösel rebinud, kaenlasse võtnud ja minema viinud. Selle naise mees oli naise enda jalgade ees surnuks pekstud.

Siis toodi sisse noor venelanna, kellele mees oli truudust murdnud ja talle tripperi «kinkinud». Solvatud naine oli kättemaksuks lõiganud oma mehe «kuriteo sooritanud» organid skalpelliga läbi.

Meil seal oli ka vaikseid vanainimesi, kes said lähedastelt korrapäraselt pakke.

Leivapajuki eest põrandapesu

Kambri räpast põrandat tuli pesta iga päev. Järjekorras. Et minul pakitoojaid ei olnud, loovutasid vanemad kambrilased oma igapäevase leivapajuki minule. Selle eest pidin ka nende päevadel põrandat harima. See oli väga raske töö, sest põrand oli must ja ligane. Ja küürisin mis ma küürisin, ega see päris puhtaks saanudki.

Jalutama viidi üks kord päevas 15—30 minutiks ning nii, et jalutaja teiste vangidega kokku ei puutuks, neid koguni ei näeks. Vahel kõndisid kõrvalboksis meesvangid, peamiselt poliitilised, hüüdes kord ühe, kord teise oletatava äraandja nime.

Kui kedagi ülekuulamisele viidi ja juhuslikult tuli vastu teine vang koos valvuriga, siis käsutati seisma, käed seljal ja selg pööratud vastutulija poole. Ja kui samas kohtumispaigas juhtus olema imetilluke kabiin, lükati konvoeeritav sinna sisse.

Seal oli nii kitsas, et ühel inimesel oli raske seista. Samal ajal oli samas läheduses teisigi samasuguseid bokse, kus vangid seisid, aga kui tahtsid kuulata, kes seal võiks olla, siis oli see võimatu, sest igal hetkel pahises midagi nagu tõmmataks pidevalt WC-s vett.

Jubedad olid ülekuulamised. Jubedad olid öised nimepidi hõiked.

Ometi õnnestus mul ükskord jalutuskäigul silmata vangla aeda, kus istusid mu endised klassikaaslased beebidega. Üks neist noortest emadest ei suutnud oma tillukesest Paulist loobuda ja sõitis pärast kohtuotsust koos pojakesega pikkadeks aastateks vastu tundmatule tulevikule. Tema abikaasa sai samal ajal 25 + 5 Kaug-Põhja vangilaagrit.

Teine klassiõde otsustas jätta oma poja Avo mehe ja vanavanemate hoole alla. Oma last nägi ta taas alles nelja aasta pärast.

Saunikud olid mehed, kel oli vist kohustus meid vaadata ja käperdada.

Tavalisi vajadusi õiendasime kambri suurde metallist nõusse, mida nimetati paraskiks. Tihti juhtus, et see sai täis ja ajas üle ääre. Mida pidi tegema see, kelle magamisase ja istumiskoht olid selle nõu kõrval? Edasi magama, edasi istuma, sest rohkem ruumi ei olnud.

Kaks korda päevas lasti kõiki üheskoos suurde WC-sse, mis oli räpane nagu kõik tolleaegsed väljakäigud. Seal olid kükitamiskohtadel jalaastmed. Iga astme kohal oli voolik, millest sai külma vett enda korrastamiseks. Neid jalaastmeid ju ei puhastatud ja võisid astuda teise väljaheitesse.

Niisugused on minu pildid Patarei aegadest. Ma ei maalinud neid veel kõige süngemates värvides, armsad kunstnikud, kes te olite valmis muutma kannatuste maja tulevaste kunstiõppurite Via Dolorosaks.

Selle sünge maja halb aura ei sobi üliõpilase kujunemisele. Küll aga võib vangla olla muuseum, mis ei lase unustada neid koledaid aegu, seda koledat maja ja inimeste kannatusi.

Ja muidugi ei tohiks sinna korraldatavaid ekskursioone kuidagi vanglaseiklusteks nimetada. Või arvab keegi, et elu nende müüride vahel oli meilegi seiklus? Väike vaheldus või nii.

Loodan siiski, et igaüks, kes sellesse muuseumi satub, saab aimdust sellest, kui ebainimlik oli elu nende hallide seinte vahel. Ajad on möödunud. Ei saa ju tolle aja tundeid ja valu kanda meie aega. Patarei vangla elu ja valu, lootust ja ootust pole enam võimalik kogeda niinimetatud vanglaseikluses ega seda soovitakski kellelegi.

Vanglasupi retsept

Tahan mainida veel lõunasööki, mida tahetakse Patarei ekskursantidele pakkuda, ja küsida, ega see äkki inetu nali ole?

Kui tahetakse muuseumikülastajatele vanglasuppi pakkuda, siis peab teadma seda, millest ja kuidas seda valmistati. Juhtus, et anti kapsa-tursasuppi. Kapsad olid mädanema läinud ja mädanenud olid ka tursad! Ja et haisust kuidagi pääseda, selleks oli leem tulisoolane.

Kuigi vangivahid kargasid iga kõvema hääle puhulgi kambrisse korda looma, laulsime jõulude ajal jõululaule ja igasuguseid patareilaule, mida olime ikka saanud väikestele paberilehekestele üles kirjutada ja salajas hoida. Kui kambris läbiotsimisi tehti ja kõik pahupidi pöörati, saime need lehekesed ikka endaga kaasa võtta.

Olen oma Patareis kirja pandud laulud andnud Tartu Kirjandusmuuseumile. Meenub ühe laulu algus: «Mu laps, minu elutee päike, kadus kui kodutu lind »

Merekindlus ja vangimaja

Napilt kuu aega muuseumina avatud olnud Patarei vangla on huvilistele praegu ajutiselt suletud. Vähemalt seni, kuni pole selgunud, kui ohtlikud on Patarei seintel kasvavad hallitusseened, huvilistele seal ekskursioone ja vanglaseiklusi ei korraldata.

Patarei muuseumit-vanglat haldava sihtasutuse Virumaa Muuseum juht Ants Leemets on öelnud, et kokku jõudis Patarei vanglat alates selle avamisest 15. septembril külastada umbes 5000 inimest.

Massiivne kaarja joonega merekindlus ehk Patarei rajati Vene tsaar Nikolai I kaitseplaanide kohaselt 1830. aastatel. Seejärel oli rajatis peaaegu pool sajandit ohvitseride ja sõdurite elamu ning kirik.

1920. aasta 15. mail avasid Eesti võimud endises patarei kasarmus arestimaja ning nimetasid hoonekompleksi sama aasta 15. mail Tallinna Keskvanglaks.

Patarei merekindlus on mitmes mõttes tähelepanuväärne koht. Aastakümneid on seal asunud vangla, kus Nõukogude okupatsiooni ajal peeti kinni paljusid iseseisvuslasi ja teisitimõtlejaid.

Patareis on oodanud oma lõppu ka surmamõistetud. Hiljem, kui surmanuhtlus kaotati, veetsid seal oma päevi eluaegse vanglakaristuse kandjad.

Pärast Tartu vangla valmimist ja Patarei sulgemist 2002. aasta lõpul räägiti Eestis mõnda aega selle merevaatega vangimaja renoveerimisest Eesti Kunstiakadeemia uueks õppehooneks. Pärast pikki arupidamisi ja mõõduvõtmisi osutus see Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul aga liialt kulukaks ja on vähemalt esialgu päevakorrast maas.

Tänavuse suve lõpul anti Patarei vangla sihtasutuse Virumaa Muuseumid kasutusse.

Allikas: internet