Karksi vallas Sudiste külas Pilgu karjamaakuusikus varjab end vägev rändrahn.
Sudistes asub Eesti kivi number üks
10. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahti kistuna kusagilt Edela-Soome graniidikihtidest, reisis ta kilomeetripaksuse mandrijää põues tuhandete aastate kestel mõnisada versta. 15 000 aasta eest sulas kaljupank kliima soojenedes muu moreenmaterjaliga välja Sakala kõrgustiku moodustanud liustikukeelest.
Aastatuhandete jooksul kattus ümbruse esialgne kruusa- ja rähapinnas kuni veerand meetri paksuse mullakihiga. Hiigelkivi tipp jäi paistma umbes kolm meetrit üle maapinna ning seda ei tea, kui sügaval see lasus.
Kivi pikkus on üle kümne meetri ja laius 6,6 meetrit. Maapealse osa maht küünib saja kantmeetrini.
Viinasõbrad püüdsid purustada
Inimasustus on siinkandis olnud alates kaugest keskmisest kiviajast. Suure kivi kohta arvatakse, et see on muinasajal olnud ohvrikivi, hiljem aga on teda seostatud Karksi kandi vanapagana legendidega.
Kivi kõrgemas, peaaegu püstloodis seinas võib tõepoolest näha ust ja akent meenutavaid jooni. Külalapsed siiski ei peljanud paganate eluasemeks peetud kivi ümber mängida ja selle turjalt liugugi lasta. Kuuseoks pandi istmiku alla, et kodus ei tuleks pükste pärast tüli.
Millest on rahnule tulnud Iivakivi nimi, ei oska keegi seletada. Aga kivi andis rohkem kui kolmveerand sajandi eest nime Karksi kihelkonna karskusseltsile.
Paljud viinasõbrad seostasid seltsist lähtunud hurjutamisi Iivakiviga ja ühe joomakamba eestvõttel oligi 1934. aasta suveööl püütud karskussümbolit lõhkeainega purustada. Kivi põhjapoolse serva ääres lebab lahtisaadud kivikild tänini.
Teise laengu tegi kahjutuks Pilgu talu tollal seitsmene perepoeg Uno, kes tõmbas uueks pauguks kohale pandud lõhkelaengust süütenööri välja.
Pool sajandit kaitse all
Ilmselt ajalehtedest jäi tollasele looduskaitseinspektorile Gustav Vilbastele mulje, et Iivakivi on siiski lõhutud ja nii ei leidugi teda kaitstavate objektide ennesõjaaegses loendis (siitkandist pandi kirja poole väiksem Virapuu rändrahn Lillis).
1957. aasta sügisel, mil töötasin looduskaitse valitsuse vaneminspektorina, ei leidnud ma kaitse alla võetavate kivide nimistu projektis Iivakivi. Ometi olin ma teda suvel üht matkagruppi juhtides külastanud, nii et võisin põhjendada Iivakivi lisamist kaitstavate objektide hulka.
Et tegu oli Abja rajooniga, mis oli ju tähestikuliselt esimene, siis saigi Iivakivi nimekirjas lausa esimeseks, Virapuu rahn läks kirja teisena. Kahjuks on silikaltsiidist kaitsetähis, kuhu oli sisse pressitud tammeleht ja number 1, praeguseks haihtunud.
Meie kunstimaestro Enno Allik maalis Iivakivist tänavu kevadel üsna suure pildi, mille ostis perekond Kilk ja kinkis selle Sudiste külamajale. Nüüd saavad seal saaliseinal meie kuulsat Iivakivi näha ka need, kel pole mahti Karksi—Anikatsi maanteelt Veneetsia talu vastas algavat, Luhtase talu poole viivat metsateed pidi ise kivi juurde kõndida. Kummatigi võiks see 350-meetrine kõrvalepõige igaühele elamuse pakkuda.