Samuraide tähelend lagunenud Kadrioru basseinides

Teater NO96 «Seitse samuraid» on juba muutunud legendiks, nii publiku mälestustes kui unustusehõlma vajunud, korraks teatrimängu läbi elustunud ja nüüd lammutatavate vanade Kadrioru basseinide seintel kajades.

Akira Kurosawa filmi «Seitse samuraid» põhjal valminud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus ei andnud ennast vaatajale kergelt kätte. Erinevalt Tiit Ojasoo mitmest varasemast tööst, näiteks Martin McDonaghi «Inishmore’i leitnandist» või Willy Russelli «Verevendadest» jättis «Seitse samuraid» hinge kripeldava tunde. Sellise tunde, et kuigi nägin ja mõistsin kõike, ei mõistnud ma ometigi.

Raske on paari lausega kokku võtta, millest see lavastus rääkis. Kuigi selle põhitelg oli seitsme samurai otsus kaitsta talupoegi röövlite eest, saades neilt vastutasuks riisi, ei olnud see ometigi kõige olulisem.

Vaataja nägi samuraide omavahelisi suhteid, nende sõpruse arenemist ja nende võitlusi. Nägi postmodernistlikke tsitaate, näiteks Tallinn City Touri bussiga saabuvaid samuraisid, basseini prügikotte kallavat veoautot ning viimasel ja otsustaval võitlusel samuraisid kahest punasest tuletõrjemasinast voolikuga kastvaid tuletõrjujaid.

Moodsad tsitaadid

Sellised ootamatud ja omapärased leiud üllatavad, aga samas ei üllata ka, eriti mitte neid, kes on Tiit Ojasoo eelmisi lavastusi näinud. Kuigi iga sellise tsitaadi puhul tekivad seosed, näiteks samuraide kui vähenõudlike võitlejate võitlus maailma lagastava prügi vastu, ei olnud need ometi läbivad. Silmanähtava sõnumi puudumine kui sõnum ise tundub eesti teatris olevat midagi hoopis uut.

Olgugi et ekspressionismi või impressionismi kui vaatemängule rõhuvat teatrit harrastati Eestis juba 1920. aastatel, pole Ojasoo «Seitse samuraid» mitte midagi sellesarnast. Kogu tegevus on mõistetav, ka tinglik osa sellest, nagu talupoegade asendamine plastmassist prügikastidega või samurai surma tähistuseks taevasse tõusev signaalrakett. Just ühelt poolt selgelt mängitava narratiivi ja teisalt vaataja mõtetesse jääva segaduse tõttu on samuraide lugu midagi uuenduslikku.

Seitsmest meesnäitlejast koosnev samuraide sõpruskond moodustab tugeva meeskonna. Ülekohtuselt kedagi esile tuues võiks mainida Tambet Tuisku (Kikuchiyo) ja Kristjan Sarve (Katsushiro), kes paistavad silma teistest intensiivsema energiaga. Selles peitub taotluslikkus: Tambet Tuisu tegelaskuju on samuraiseisust tunnistava paberi varastanud ja tal puudub vastav koolitus, samas kui Kristjan Sarve Katsushiro alles soovib samuraiks saada.

Rahvatantsijad kui sümbol

Tambet Tuisu hüplev ja kekslev Kikuchiyo on kontrastne samuti NO-teatris etenduva Martin McDonaghi «Padjamehes» mängitud alandliku ohvri Katuriani rolliga. Tuisu aina uuesti hämmastav võime anda laval edasi nii introvertse kui ekstravertse isiku olemust teeb temast seekord samurai, kes on varas ja kelkija, kuid ometi mitte halb inimene.

Kristjan Sarve Katsushirole aitab tekitada teise dimensiooni Mari Abeli mängitav tüdruk, kes tahaks olla poiss. Armumine muudab noore samurai haavatavaks, kuid lõppvõitluses röövlite vastu ehk isegi tugevamaks, sest tal on, keda kaitsta.

Tasakaaluka ja teiste poolt austatud samurai Shichiroji rollis oli Gert Raudsep, kellele «Seitse samuraid» on pärast Ugalast lahkumist esimene töö uues koduteatris.

Lagunevas ja tuletõrjujate märjaks kastetud lirtsuvas basseinipõhjas rahvatantsu tantsiv rahvarühm on sümbol. Ellujäänud kolm samuraid nendivad, et võitlust ei võitnud nemad, vaid talupojad. Rahvas.

Kui kaua suurtes vihmaloikudes kummikutega hüppavad naerusuised mehed ja naised veel oma võitjapositsiooni säilitavad, ei tea keegi. Eestlasi jääb aina vähemaks.

LAVASTUS

Teater NO96 suvelavastus «Seitse samuraid»
Akira Kurosawa samanimelise filmi järgi instseneerinud, kirjutanud ja lavastanud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Osades Tarvo Sõmer, Tambet Tuisk, Jaak Prints, Rein Oja, Indrek Ojari, Gert Raudsep, Kristjan Sarv, Mari Abel ja Hilja Varem.
Allikas: kavaleht